NIPERNAADID: Seenekuningas ja Härra Kurk
See on vananevat hipit meenutava mehe sõnul suur saladus, mille ta nüüd meile omamehelikult usaldab. Olgu sünnipäev või pulm, üritab napsumees, keda pool Kretingat kutsub Sauliuseks ja teised lihtsalt Ženjaks, ennast ikka köögitoimkonda sokutada. “Seal saan ma segamatult kõhu liha täi süüa. Ja pärast võtan rahulikult napsu. Ei mingit muret,” praalib ta.
Pärastlõuna Kretingas on tapvalt lämbe. Päike lõõskab, õhk seisab. Roiutav. Mõtted on kinni.
Märkame üht hiiglaslikku heinakoormat vedavat hoburakendit, mis üritab autode voori vahel teed leida.
Koormat vedav suksu lonkab märgatavalt vasakut jalga. Eks me ole Leedu inimestega juba üksjagu rääkinud, sestap ei viitsi heinakoorma otsast lonkavat hobu juhtivat meest eriti tülitada. Aga Ingmar, meie fotograaf, näeb siin suurepärast kaadrit ja utsitab meidki jalule.
Pargime oma masina kümmekond meetrit hoburakendist eespool teeservas. Lehvitame tervituseks. Ent Saulius või Ženja juhib hobuse mööda. Tundub, et kutsar on närvis. Ja hobune samuti. Ilm on ju neetult palav, õhk tolmune. Sõida siis autode vahel.
Mõni samm eemal hobu ikkagi peatub. Viivuks tundub, et koormalt maha turninud juht tahab meile, segajatele, hanguga äiata. Asjata kardame. Sest mees on lahke rääkima.
Ütleb, et tema hobuse teeneid vajavad paljud Kretinga kandi inimesed. Üks hobune on kahe kilomeetri raadiuses veel, rohkem mitte.
Ah et miks hobune lonkab? Kevadel libises jää peal ning vigastas põlve. Ja kuigi veterinaarist sugulane tegi mehele selgeks, et lonkama see hobune jääbki, võib temaga tööd ikkagi teha.
Hobu on tal Leedu tõugu. Sitke ja hea iseloomuga. “Kurjaga temaga ei saa. Ikka hellituste ja maiustustega. Nii kui piitsa annad või hurjutad, lõpetab suksu kohe suhtlemise,” kiidab Saulius-Ženja, kustutab suitsukoni ning teeb siis minekut. Hein vaja ikka ära viia.
Petlik õllepealinn
Õigupoolest kohtusime jutuka hobusemehega oma Leedu reisi lõpul. Alustasime aga hoopis maa idaservast. Niisiis armas väikelinn Utena. Teadupoolest Leedu õllepealinn, kus asub meie Saku tehase sõsarõlletootja. Meeldiv linn, õdus öömaja, sume õhtu – kõik tingimused selleks, et võtta mõnes kõrtsis õlu või paar. Aga hommikul teatab keskealine taksojuht, et elu on viimasel ajal jama. Tema ei söanda hilisel tunnil üksi linnas käia. Noored tunnevad end karistamatult, kipuvad tänaval kallale. Politsei ei tööta korralikult.
Üllatav kuulda. Õhtul tundus eluolu õllepealinnas turvalisem kui üheski Eesti jõmmipealinnas.
Vilnius on, nagu suvine suurlinn ikka, raskesti seeditav. Vaatame Zappa monumendi üle ja teeme niipea kui võimalik minekut. Ikka lõuna poole.
Mõnikümmend kilomeetrit eemal leiame teeservas daami, kes kohalikest metsadest korjatud seeni, vist tatikaid, müüb. 10 litti (ehk üle 40 krooni) korralik korvitäis. No mida me reisi peal seentega ikka teeme. Pakume, et maksame need kümme litti niisama tülitamise eest, aga seeni ei võta. Daam pole sellega nõus. Veel me ei tea, et varsti avastame end tõelise seenekuninga valdustest.
Seenekuningas
Stalin, punaarmeelane automaadiga, kangelased ja kommunistid. Ning samas kõrval söövad islandi hobuse moodi suksud heina. Läheduses hüppab känguru. Puuris on kanad ja mingid eksootilisemad loomad. Ka sead. On ka karussell ja laulu. Kõige taustal vähemalt kolmekorruseline maja.
Mis see on? Ühest küljest nagu okupatsioonimuuseum vabas õhus, kuhu kõik punamonumendid kogu Leedust kokku toodud. Teisalt nagu lunapark. Ja ka loomaaed.
Ja kellele kuulub see meeletu majalahmakas, mille hooviveekogus hullavad mõned lapsed?
Õhtul hiljem, kui Leedu-Poola piiri lähistel asuvas Druskininkai linnas ühes hiina restoranis müravate Leedu noorte käest seda küsime, ütlevad nad kooris: “See on Leedu seenekuninga valdus.”
Seenekuninga nimi on Viliumas Malinauskas. Endine eliitmajandi juht, kes nõukaaja lõppedes asus Leedu metsades kasvavaid ande kokku ostma, et müüa need siis edasi Lääne-Euroopasse. Nüüd on püstirikas mees Druskininkai linnapea. Äri ajab tema poeg.
Leedu noored on muidu üsna bravuurikad. Eks joodud naps ja neiud nende lauas annavad hoogu juurde. Tarvitseb meil küsida, mismoodi oleks kõige otstarbekam suhelda nende naabrite poolakatega, kelle manu me järgmisel päeval plaanime minna, kui olukord kipub närviliseks. Leedukad karjuvad midagi läbisegi. Tundub, et nad vist ei armasta oma naabreid eriti.
Sellises olukorras aitab Leedus alati märksõna – korvpall. Ütled “korvpall” ning elekter õhust kaob. Ütled, et leedukad on maailma parimad korvpallurid ning juba nad kutsuvad su lauda, et välja teha.
Laulev hiinlane
Hoopiski põnev persoon oli ses Leedu kauges nurgas asuva linna hiina restorani omanik. Oli ta nimi Li? Vist jah. Juba aastaid on ta kodusest Hiinast eemal, et äri ajada. Ta lehvitab meile köögist, kui teda sealt läbi köögi ja söögisaali vahelise luugi märkame. Seal on ta kitliga. Viiv hiljem tuleb ta saali, nüüd ilma kitlita, et vaikselt ja kummardades bravuursete leedukatega pisut vestelda. Veidi hiljem on ta taas köögis, kitliga, et valmistada midagi hõrku, et seejärel taas roogadega ja ilma kitlita meie ette ilmuda. Seda on ilus vaadata.
Kui lärmakad leedulased on lahkunud, ei suuda hea Kuku-raadio kolleeg Rohke Debelakk vastu panna soovile hiinlasega rääkida. Ta palub, et ehk äkki härra Li (kui ta oli Li) laulaks meile midagi.
Tundub tavatu soov. Hiinlane puikleb vastu. Ent lõpuks nõustub. Otsib esmalt CD-mängijal sobivat lugu. Lõpuks, kui artist plaadil laulu alustab, laulab peremees Li kõrge-kõrge häälega kaasa. Imestame. See viis on täiesti identne sellega, mida meil Eestis lauldakse sõnadega “Kaugel, kaugel, kus on minu kodu…”
Võtame kolleeg Debelakiga viisi üles, mis peale vajub hiinlase suu lahti. Ta ei suuda oma hiinapärast itsitust pikka aega ohjata. Ülejäänud õhtu ja öö kulub meil arutelule – on see Eesti või ikkagi Hiina lugu. Maailmal on ikkagi vahel varuks üllatusi.
Ah soo. Kurgid. Uspaskihhi kurgid. Leedus on üks poliitik, Viktor Usspaskihh. Hiljutine peaminister, kes hoolimata temaga seotud sagedastest skandaalidest on rahva seas püsivalt populaarne. Uspaskihh oli enne poliitikasse minekut konservitööstur. Tema firma toodetud kurgipurkidel ilutses kenasti mehe enda portree. Sestap kutsutakse Uspaskihhi Leedus ka Härra Kurgiks. Me ei saanud Leedust kuulsaid kurke proovimata lahkuda. Aga mitte igas poes ei leidu neid. Ühest hästi varustatud supermarketist me nad viimasel hetkel siiski leidsime. Head kurgid. Jumalikud. Vürtsised.
Lahkume rahulolevalt Leedust.
