NO99: Ministri viimased päevad. II stseen: Minister ei ole valetanud

Kauguses plinkis ajutine eetiline majakas, tema valgusvihk tungis läbi pimeduse otse ministeeriumisse ning libises üle tõsiste nägude.

MINISTER: Mina ei ole valetanud. Ja mina tean, kus on tõde. Tõde on siinsamas.

Minister koputas nimetissõrmega vastu oma oimukohta. Esimene kord läks mööda, teine kord pihta. Ta jäi korraks kuulatama. Kaja ei olnud. Järelikult hea tihke, juristi pea. Sel hetkel ta ei teadnud, et Kaja tuleb, tuleb varem, kui ta arvata oskab.

Kui tuleb õige aeg, ma näitan teile. Aga täna veel mitte. Sest kui täna teile tõde näidata, siis mis juhtub – vastu hambaid saan. Näita teile tükikestki tõest – ja kohe vastu hambaid. Ütle teile, et seis on nadi, kõik kärbivad, meie ei kärbi, lihtsalt ei kasva – ja litaki vastu hambaid. Ütle teile, et tõde on see, et kui kõik teised elavad juba 21. sajandis, siis kultuur on ikka veel 70ndates. Ikka veel kestab Nõukogude aeg, kestab teie peades. Miski on ammu möödas, ammu surnud, aga teie peades, palun väga, elab edasi, vägisi hoitakse elus, ja mina tunnen, et ma ei räägi inimestega, vaid zombidega. Aga mina zombidega läbi ei räägi.