NO99: Ministri viimased päevad. IV stseen: Kauakannatanud ajakirjanik

Üks kauakannatanud ajakirjanik ei pidanud enam vastu. Ta oli aastaid vaeva näinud. See siin pidi olema tema tähetund: küll ta oli otsinud, küll ta oli vaeva näinud, aastaid, et leida iga päev üles midagi, mida inimesed võiksid vihata. Tema parim hetk oli olnud alles mõned kuud tagasi, kui üks Riigikogu liige nägi Stockmanni pilgeni täis parkimismaja ja viskas nalja, et rahval vist raha on. Sel hetkel ajakirjaniku aeg peatus. Ta tundis, kuidas kubemes läks soojaks. Juba ta tormas toimetusse, juba ta andis sisse skandaalse pealkirja, juba lugesid inimesed, et nende vaeva ei mõisteta ning viskasid kodanikualgatuse korras aknast välja kõik värsked keefiripakid, juba kõndis sajandivanune katusorganisatsioon nimega "Mehed, Kes Teenivad Vähem Kui Nende Naabrid" vaikides pealinna poole, käes kuvaldad, juba põgenes töö kaotanud riiklik lepitaja kaatriga Soome, kus tänavad on alati pestud.

Ajakirjanik teadis, et kui nüüd siin kabinetis asjad untsu lähevad, ei pruugi uut võimalust tulla. Kiiresti haaras ta jahenevast kubemest ühe muna ning viskas selle läbi õhu. Virgunud noorrežissöör vaatas muna, mis liikus läbi õhu sama kiiresti ja kontrollimatult nagu Jürgen Ligi keel, ja minestas taas. Muna lendas otse vastu seinalrippuvat Andrus Ansipi pilti. Lendas vastu, voolas maha – praetult. Tõesti teflonmees, mõtles ajakirjanik.