NO99 Valimiskool ehk kuidas tüssatakse valijaid. Esimene õppetund.
Tere, hea valimiskooli lugeja. Esimese valimiskooli teema on keskmise Eesti erakonna ülesehitus.
Erakonna moodustamiseks on sul vaja ainult 1000 inimest ning kirjalikku avaldust. Tõsi, IRLi puhul oli vaja veel ka Piiblit. Ent kes on need 1000 inimest, kellega sa veel arvestama pead? Saa tuttavaks: nemad on sinu partei liikmed.
Kui 15 aastat tagasi kuulus Eestis parteidesse alla ühe protsendi elanikkonnast, siis täna juba kuus protsenti ja näiteks tervelt kolmandik Tallinna koolidirektoritest, samas kui enamikus Euroopa riikides on parteidesse kuulumine vähenenud. Mida see arv ütleb? Kas partei liige on erakonnale järjest olulisem? Loomulikult mitte.
Vastavalt uuringutele on Eestis erakondade liikmed küll kaasatud partei tegemistesse, kuid see on näiline: suhtlus alt üles on asendunud käskudega ülalt alla ja erakondade koosolekutel istuvad liikmed nagu kanad õrrel ning kuulavad, mida neile öeldakse. Kõik peamised sõnumid vormistab hoopis mõni reklaamifirma, kellel erinevalt erakondadest on aated. Näiteks endine Isamaa peasekretär Ivo Rull on teatanud, et tema suhtefirma keeldub osutamast teenuseid kurjategijatele ja vasakpoolsetele. Mõistlik samm, sest nii teatab Rull, et keeldub tegemast koostööd mis tahes Eesti parteiga.
Heitkem korraks pilk erakondade struktuurile. Sarnaselt kõigi maffiaorganisatsioonidega toetub ka erakondade võim kohalike piirkondade liidritele. Selle nimel moodustatakse kõigis valdades ja linnades osakonnad. Keskerakonnas on ühe osakonna moodustamiseks vaja kümmet inimest, sotsidel aga kolme kirjanikku, kes moodustavad tavaliselt ka kogu sotside valijaskonna antud omavalitsuses. Osakonnad koonduvad omakorda piirkondadeks, mis on reeglina maakonnapõhised, IRLi puhul aga rajatud muinasmaakondadele nagu Alempois, Mõhu ja Metsapoole. Erandiks on suuremad linnad, mis on ise piirkonnad ja mille osakonnad on moodustatud linnaosade järgi. Või ka vastupidi – näiteks moodustati Keskerakonna ühe osakonna järgi Lasnamäe.
Erakonna lihtliiget ongi vaja just osakondades ja piirkondades. Et haarata võim kohtadel, ei piisa plakatitest ja meediakampaaniatest nagu Riigikogu valimistel. Nüüd on vaja kedagi, kes käiks tarest tarre ning kutsuks üles tuttavaid ja sõpru hääletama just sinu poolt. Eesti erakonnad eeldavad, et partei tavaliige toob sisse keskmiselt kaks kuni viis lisahäält.
Kuid milline on ikkagi see jäik struktuur erakonna sees, mis hoiab partei ühtse ja murdumatuna? Muidugi on olemas juhatused, volikogud, eestseisused, revisjonikomisjonid ja isegi aukohtud, mille ülesandeks on mõista kohut iseenda üle. Kuid tegelikult on kõige olulisem partei esimees ehk see, kes maffias kannab nime don. Eesti poliitika tunneb don Villut, don Marti, batja Edgarit ning Reformierakonna Vaikset Doni. Pea meeles erakonna kuldreeglit, mis on võetud Eesti kõige kuulsama partei NLKP struktuurist: esimehi ei vahetata kunagi, isegi mitte pärast nende surma. Edgar Savisaar on Keskerakonda juhtinud 20 aastat, Mart Laar IRLi vaheaegadega 19 aastat, Siim Kallas ja Andrus Ansip Reformierakonda 17 aastat. Ainsad, kes pidevalt oma esimeest vahetavad, on muidugi sotsid. Lauristin, Nestor, Tarand, Ilves, Padar, Pihl, Mikser. Ehk siis: sotsioloog, mehaanikainsener autotranspordi alal, kliimauurija, väliseestlane, talumees, endine miilits ja taibu.
Lisaks esimehele on parteis ka consigliere ehk peasekretär. Peasekretäri ülesandeks on hoida organisatsioon kontrolli all ning tagada püsiv kassavoog ja rahapesu. Harilikult valitakse peasekretäriks lapsed. Näiteks sai Priit Toobal Keskerakonnas pumba juurde 23aastasena, Randel Länts sotsides 27aastasena, Kristen Michal Reformierakonnas 28aastasena, Margus Tsahkna IRLis 30aastasena. Põhjus on lihtne: lastel on moraali- ja eetikataju veel välja arenemata ning kellegagi tülli minnes ei vali nad sõnu ega vahendeid.
Igal erakonnal on ka oma palgamõrtsukad. Tavaliselt ei valita nendeks snaipreid, vaid eelistatakse inimesi, kes suudaksid avada vaenlase pihta turmtule, nagu näiteks Evelyn Sepp. Ent kõige metsikumad, halastamatumad ja jõhkramad mõrtsukad koonduvad parteide noorteorganisatsioonidesse. Nende ülesandeks on teha netimõrvu internetikommentaariumides, valetada vanainimestele, trukkida intellektuaale ning nimetada seda kõike “uueks poliitikaks”.
Lisaks võivad erakonnad moodustada mitmesuguseid allorganisatsioone. Näiteks kasutab Keskerakond Tõekomisjoni ja Munitsipaalpolitseid, Reformierakond aga Postimeest ja Eesti Energiat, kuna viimase ülesandeks on maksta kinni kõik emaorganisatsiooni lubadused.
Loomulikult on igal erakonnal ka ülejooksikuid ehk koputajaid, kes lähevad koostööle vastasjõududega. Kõige silmatorkavam on siin olnud Rahvaliit. Pärast seda, kui KAPO oli don Villu likvideerinud, algas capo’de vahel võimuvõitlus, kuni enamiku neist võttis üle sotside perekond.
Muide, nagu maffias, nii on erakondadeski olulised veresidemed. Seda eriti Keskerakonnas, kuhu kuuluvad Lenk ja Tuus, Must ja Simson, Savisaar ja Savisaar ja Savisaar ja Savisaar, Ratas ja Ratas. Reformierakonnas ühendavad veresidemed Rosimannust, Pentust ja Milton Friedmani, IRLis Kelamit ja Kelamit ning Lauri Vahtret ja Lembitut, Rahvaliidus aga Villut, Jannot ja Merkot. Veresidemed on olulised, garanteerides veritasu ehk vendeta: kui sa ründad Savisaart, ründad sa ühtlasi Savisaart.
Kõige jäigema põhikirjaga erakond on Eestis Keskerakond. Kui teistes parteides toimuvad eri tasanditel salajased hääletused, siis Keskerakonnal on see nii vaid osakondades, edaspidi toimib erakond ainult määramiste teel. Kõige efektiivsem on aga Reformierakond. Tema ülitugev sisemine struktuur on taganud igasuguse sisedemokraatia ja seega ka maailmavaate puudumise, mis on lubanud teha koostööd kõigi Eesti erakondadega ning püsida võimul 12 aastat.
See oli meie tänane valimiskool. Oodake järge.
Kasutatud Priit Kallakase artiklit “Erakondade liikmeskondade areng Eestis 1995–2009”. “Valimiskool” on Teater NO99 poolt 2010. aasta kevadel loodud videoloengute formaat Eesti poliitikast. Kõik loengud on üleval YouTube’is, otsisõna “Valimiskool”.
