NO99 Valimiskool. Viies õppetund: Võimuläbirääkimised
Tere. Eelmine kord lõpetasime selgituse andmise erakonna rahastamise kohta. Tänase valimiskooli teema on võimuläbirääkimised.
Kõige olulisem läbirääkimistelaua taha istudes on kokakoolapudel. Miks? Kohe selgitan.
2003. aastal saavutas Res Publica Riigikogu valimistel teise tulemuse Keskerakonna järel. Fenomenaalne edu. Pärast seda, kui Edgar Savisaar keeldus presidendi ettepanekust moodustada valitsus, hakkaski Res Publica pidama valitsusläbirääkimisi Reformierakonnaga. Kohtade suhe parlamendis oli 28 respublikaani ja 19 reformikat. Esimesele istungile saabuvad mõlema partei tippjuhid. Nähes, et laual ei ole kokakoolat, keeldub Reformierakond edasisi kõnelusi pidamast ning nõustub nende jätkumisega alles pärast seda, kui Res Publica noored Äraostmatud on raha klappinud ja poest mõned kokakoolad toonud. Muidugi ei olnud asi selles joogis. Asi oli selles, et näidata Res Publicale, kelle käes on tegelikult võim ning kelle valitsust moodustama hakatakse. Tulevases valitsuses saigi Reformierakond viis, Res Publica aga neli ministrikohta.
On veel üks taktika edukate võimuläbirääkimiste pidamiseks. 2009. aasta sügisel asusid sotsid Tallinnas pidama võimuläbirääkimisi Keskerakonnaga. Suurte lootustega alustatud kõnelused lõppesid sotside jaoks Mustamäe linnaosavanema ja ühe abilinnapea kohaga. Ehk siis tõrjuti nad linnavalitsemisest sisuliselt kõrvale ning kaotasid lisaks sellele paljude seniste toetajate hääled. Mida tegid sotsid valesti? Esiteks: poliitikat teevad inimesed, mitte programm. Seega tuleb esmalt rääkida kohtadest. Teiseks: nende delegatsiooni juhatas Peeter Kreitzberg, kes varem kuulus Keskerakonda. Pealtnäha hea mõte – kuid tegelikult saatuslik viga. Nimelt on Kreitzberg spordiseltsi Kalev juhatuse esimees, kuid Kalev on suurtes rahalistes raskustes, võlgade katteks on ära antud juba oma peahoonegi. Nii oli meil ühel pool lauda Savisaar, teisel pool lauda aga kaelani võlgades ja arvukalt juhtimisvigu teinud mees, kelle munad olid piltlikult öeldes Savisaarel sahtli vahel. Tõeks said Kreitzbergi sõnad enne läbirääkimiste algust: “Kui me laseme endale pähe istuda, siis me ei olegi partei.”
Ent kuidas pidada edukaid läbirääkimisi? Kahtlemata on kõige olulisem – valmisolek loobuda kõige olulisemast. Näiteks Keskerakond. Peaaegu kõigile valimistele on nad läinud loosungiga astmelisest tulumaksust. Omal ajal sotside algatatud mõte, mille Keskerakond 90ndatel Riigikogus maha hääletas, on nüüd nende lipukirjaks. Kuid kõik erakonnad teavad hästi, et Edgar Savisaar on läbirääkimistelaua taga astmelise tulumaksu nõudmisest esimese asjana loobunud. Siit ka reegel: kui sa tead, et sinu ettepanek läbi ei lähe, siis ära püüa seda jõuga läbi suruda.
Nagu juba näide Kreitzbergiga demonstreeris, on läbirääkimiste puhul väga oluline see, kes on läbirääkijad. Aja jooksul on lausa välja kujunenud kindel tüüpide galerii.
Olulisim neist on nn ideoloogiamees. Tema on keegi, kes pisiasjadega ei tegele, sest kui tuleb mingil põhjusel pisiasjades taganeda, siis ei ole kapituleerujaks ideoloogiajuht ning tema autoriteet ei saa lööki. Hea näide ideoloogiajuhist on Siim Kallas, aga ka Edgar Savisaar. Teiseks on laua taga kindlasti nn kaikamees: tema on keegi, kes vajadusel tülitseb ja pilli lõhkemise ääreni puhub. Näiteks Meelis Atonen või Kadri Simson. Kindlasti on kohal ka killumees: tema on ventiil, kes viskab vajadusel totra nalja, et liiga tülli ei mindaks, näiteks nagu Urmas Paet või Villu Reiljan, kellel muide kippusid omal ajal ideoloogiajuhi ja killumehe rollid omavahel segi minema. Keskerakonnas killumehi ei ole. Ja siis on veel nn nõumees, kes jälgib teiste käitumist, analüüsib, otsib vigu ja nõrku kohti, näiteks Ain Seppik. Reformierakonnal, tõsi küll, säärast analüüsijat ei ole.
Neist mängijatest sõltubki, kas läbirääkimistelauale jääb patiseis või lõpeb õhtu matiga. Kas võidavad valged või võidavad mustad jõud?
Nüüd on jäänud veel kõige olulisem punkt. Kui koalitsioon on sõlmitud, siis kuidas näiteks riigi tasandil määratakse, kes saab ministriks? Siin on mitu lihtsat reeglit.
Esiteks: ebaolulised ministrikohad on kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja regionaalminister.
Olulised ministriametid on majandus-, välis-, kaitse-, sise- ja rahandusminister. See on ootuspärane. Kuid on veel üks ministriamet, mille pärast eriti kõvasti piike murtakse – keskkonnaminister. Miks? Kas tõesti on liblikad ja puisniidud Eesti erakondade jaoks sedavõrd olulised? Loomulikult mitte. Õige vastus on: keskkonnaminister annab kaevanduslube, tegeleb tuuleparkide ja keskkonnatariifidega, on seotud energeetika ja teedeehitusega jne jne. Just siit voolabki läbi kõige suurem raha.
Teine reegel: minister peab kindlasti kuuluma mõnda erakonda. See, kas inimene on tark, valdkonnas asjatundja, on ebaoluline. Oluline on lojaalsus parteile.
Kolmandaks: mida teha, kui pole sobivat inimest? Kuna ükski erakond pole ajudega inimeste poolest kiita, siis võib tõesti kergesti juhtuda, et sobivat inimest ei leidu. Millised on lahendused? Kõige lihtsam: sa ostad ministri sisse. Näiteks Jüri Pihl, Aivar Sõerd, Ester Tuiksoo. Teine võimalus: ministrikandidaat ostab end ise sisse. Näiteks Jüri Mõis või Tõnis Palts.
Ja viimaks. Kui läbirääkimised on läinud edukalt, kohtade jaotus on kindlaks määratud, ministrikandidaadid on leitud, siis ei tähenda see veel läbirääkimiste lõppu. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis vähemalt üks kord juhtunud, et ministrikohtade jaotus otsustatakse kulli ja kirja teel. Kull – ministrikoht teile. Kiri – ministrikoht meile. See on ühtlasi vastus eelmise nädala küsimusele: “Missugune roll on olnud rahamündil valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste juures?”
Selline oli tänane valimiskool. Kohtumiseni nädala pärast.
Kasutatud vestlusi Res Publica ja sotside kõrgete poliitikutega. “Valimiskool” on Teater NO99 poolt 2010. aasta kevadel loodud videoloengute formaat Eesti poliitikast. Kõik loengud on üleval YouTube’is, otsisõna “Valimiskool”.
