Aleksander Issajev – 40, tumedad juuksed, parema käe keskmine sõrm lühem kui teised, ühe jala asemel protees – toksib arvutisse küsimuse ja jääb vastust ootama. Ta viibib oma ühetoalises Paldiski korteris – hele nahkdiivan, klaasist laud. Tänav, mille ääres ta elab, viib otse mereni.

On 2010. aasta 18. märts ja Issajevil on selja taga terve aasta täis alkoholi, Metsatölli kuulamist ning elu ja raha põletamist. Aasta eest oli ta naasnud Eestisse Birminghami sõjaväehaiglast, kus teda oli pikalt ravitud – pärast seda, kui ta oli Afganistanis sõdurina kaotanud jala.

Aleksander otsib lohutust esoteerikast. „Ennustaja lubas mulle selleks aastaks head,“ kirjutab ta sõbrale. Sõber asub teisel pool maakera. Peruus, Limas. Tema nimi on Janek Vaganova.