Ühel 2014. aasta detsembriõhtul tuleb Antonina V., 69aastane väikest kasvu naine töölt koju ja teeb ahju tule. Suitsu hakkab tuppa immitsema, ehkki ahi on uus ja siiber avatud. Naine teeb ahjuukse ruttu lahti, roobitseb pooleldi põlevad puud ämbrisse ja viib õue.

Tal läheb õnneks. Ta ei komista ega kuku. Ja ta sai asjale jaole õigel hetkel.

Järgmistel päevadel Antonina enam ahju tuld ei tee. Soojapuhurist kütmiseks ei piisa, Antonina kannab kodus olles mantlit. Toas on külm, üheksa-kümme kraadi.Antonina elab Tallinnas Nõmmel hallikas telliskivimajas: tavaline selle kandi eramaja, kaks korrust, teisel korrusel suur terrass. Antonina päralt on maja esimene korrus, teisel korrusel elavad Toomas ja ­Rebekka H., kes kasvatavad kolme last. Antonina ei saa nendega hästi läbi. Naabrid ei tereta üksteist. Üksteist nähes pööravad pea ära.

Antonina kutsub korstnapühkija.