Nõmmet peetakse Nikolai von Glehni pärandiks - tema elavdas sealset elu aastaid. Kunagi võib aga juhtuda, et uue restorani asutamise kohta ütlevad ajaloolased jälle, et „üks mõisnik võttis taas linna arengu käsile".
Sulo Muldial on alati olnud pea tulvil uskumatuid plaane, millel on komme, vahel küll tõsiste raskuste saatel, siiski täide minna. Elanud üle 15 aasta Laitse lossis ja muutnud selle sisu tondilossist muinas-jutulossiks, on Marju ja Sulo Muldia harjutanud seal restoranipidamist nii kodusemal (Laitse pubi) kui ka peenemal viisil (lossi-restoran). Nüüd, võtnud kaasa kogu oma kogemuse, on nad „koju tagasi tulnud".

Otsiti paika
Tundes oma sõnul häbi, et Nõmme linnas pole juba mitukümmend aastat olnud korralikku restorani, käisid Muldiad Nõmmel läbi kõik võimalikud pinnad, mida saaks restoraniks kohandada. Lõpuks rentisid nad selleks linnalt osa jaamahoonest.
Majas on varem olnud jaam, politsei ja postkontor, kuid söögikohta pole seal varem peetud, küll aga selle kõrval ja kiviviske kaugusel ümberringi ning seda ohtralt kogu linnakeskuse kirju ajaloo vältel. Paljud külastajad saabusid aga restoranidesse just rongiga - nii et pidulikke ja elevil seltskondi on jaamahoone ja selle esine tore varikatus aegade vältel näinud palju.
Püüdes säilitada vana - kuigi erilisi tä-helepanuväärsusi seal ju säilitada polnudki -, kasutades selleks väljaõppinud meis-termehi ning investeerides kõvasti närve ja kaugelt üle poolesaja tuhande euro, ongi Muldiad Nõmme jaamahoones sisse seadnud restorani ja andnud sellele eestiaegse nime Elsa.

Restorani sööma
Pärast pikemaid mõttemõlgutusi valis Sulo, miljööloomise meister, sisekujunduses ikka vana hea Inglise stiili. Tapeedidki tellis Inglismaalt ja need värviti kunstipäraselt üle, lisades tundlikult sügavust ja sära.
Väljakujunenud tava järgi jaguneb restoran kaheks osaks. Restoraniruum, kuhu võib tänavalt alati sisse astuda, tervitab mõnusas rohekas toonis seinte ja šotiruu-dulise põrandaga, mille taustal tulevad esile valgete linadega lauad ja kõrge riiuli-seinaga valge puhvetilett. Valgetes pluusides ja põlledega ettekandjad pakuvad ehedaid vana kooli restoraniroogasid. Ruumi lagi on sulnilt nõmmepärane - selle meekarva vineertahveldis õnnestus säilitada, vaja oli teha vaid üks kohtparandus. Laes ripuvad toredad ajastutruud valgustid.
Miljöö loomisel on tähtis osa mitme ruuduga aknaraamidel, mis samuti säilitati. Seinu ehivad toekates raamides Vana-Hol-landi stiilis „isutekitavad" vaikelud. Need on meisterliku käega maalinud Hubert Potti, Muldiate sõber, kelle loodud „draakoni-munadki" on Laitse lossist Nõmmele üle kolinud (need näivad küll vist tagasi igatsevat). Pole hullu, kui hakkate mune oma koju tahtma, küllap leitakse sinna asendust.
Ruumi täidab mahe muusika, mis ei häiri ega sunni ka jälgima - helitaust katab edukalt kõnekõma, austades külastajate privaatsusvajadust.

Tagatuppa puhkama
Tahapoole sisustati nn sakstekamber, kus peetakse tellitud üritusi ja korraldatakse pühapäevaseid salongimuusikaga kellaviieteesid. Saali vana laudpõrand kaevati välja „kultuurikihtide alt". Kaunis Blüthneri kabinet-tiibklaver pole niisama dekoratsioon - salongis esitatakse nii klassikalise muusika kergemat poolt, džässi kui ka klassikalist estraadimuusikat. Klaveri kõrvalt ei puudu isegi kohustuslik palm.
Kesk ruumi uhkeldab massiivne, tammine ja legendaarne laud, mille väärikust linaga ei varjata. Laua senise ajaloo ülevaimaks hetkeks olevat päev 1918. aastal, kui just tema peal iseseisvusmanifest valmis kirjutati. Kuulsat trükist võib uurida raa-mituna seinal ning läheduses toetab seda foto, millel on pöördelise sündmuse tunnistajad ja kaasaegsed.
Õdusas restoranis veini rüübates näivad samas vilksatavat Nõmme asutajate ja edendajate varjud. Küllap kutsub koha hõng neid nautima seda, et taas on tõstetud au sisse tegusa kodanluse väärtused, ühendatud soliidsus ja kodusus. Pange teiegi kodulehel www.jaamarestoran.ee omale platsid kinni või tulge lihtsalt rongiga kohale. Nüüd on Elsa avanud hoone päikesepoolses küljes ka välikohviku, vaatega rongiteele!



RONGIST, NÕMMEST JA MÄLUST

Tallinna-Paldiski raudteel seati 1872. aastal sisse nn peatus seitsmendal verstal. Järgmisel aastal andis Jälgimäe mõisnik Nikolai von Glehn, kellele need alad kuulusid, välja sinna esimese suvilakrundi, olles seejuures lausunud kuulsad sõnad „Seie saagu lenn!", mis on nüüdseks ka pronksi raiutud, kaunistades Glehni kuju rinnaesist.

Tsaariajal kujunes Nõmmest jõudsasti kasvav kuurort. Suvilatesse ajapikku elama asunud elanikel kujunes välja tugev oma-koha-tunne ning Nõmme Heakorra Selts (1908) asus paikkonna tegemisi arendama ja juhtima.

Selles ringkonnas ajaloolistel põhjustel valitsenud saksiklust üritati sõjaeelse Eesti ajal küll tõrjuda, kuid paiga miljööle on see andnud tähtsa nüansi.

Seda, et Nõmme omaette linn oli, mäletavad omast käest veel ehk vähesed (linnaõigused õnnestus Nõmmel välja võidelda aastal 1926), kuid teatud uhkus iseseisva linnastaatuse üle (ja veidi ka kuurortlikku hõngu) on selle paiga mälukihtides säilinud.

Igal juhul kõlab Nõmme nimi ainulaadselt, ihaldusväärselt ja lõõgastu-nult-prestiižselt, ja sugugi mitte ainult nende jaoks, kes seal sündinud on.