Kui olen tööasjus vestelnud noorte eurodiplomaatide ja poliitametnikega, tekib tavaliselt 20 minutiga kihk trammi peale minna ja koju sõita. Ma ei jaksa kuulata juttu eeskirjadest-määrustest-lähetustest, segatuna mõrkja poliitklatšiga. Kui aga palun välisministeeriumi ametnikul Juuli Hiiolselgitada, millega ta hakkama sai, tuleb kiire ja konkreetne vastus: „Nii. Sanktsioonid. Neid on hästi palju. Neid reguleerib sadu õigusakte, üks pikem kui teine.“ Noogutan. Ma pole kunagi mõelnud keeruliste majandussanktsioonide peale pikemalt kui minut. Ma pole ettevõtja, mis mul neist.

Sanktsioonide segasummasuvila

„Välisministeeriumi poole pöördutakse pidevalt: mis sanktsioonid ja kaubaembargod kehtivad kuskil riigis, kust infot leiab, mida peaks teadma? Kui guugeldada „sanctions“ ja „EU restrictions“, leiad toreda faili, umbes 130 lehekülge pika. Seal on lingid veel teistele failidele, mis on omakorda sada lehekülge pikad.“