Birgit Linnamäe elu ei ole nagu muinasjutt. “Ma usun iseendasse. Minu saavutused põhinevad tööl.” Ta on aastaid olnud võistlustantsija, seejuures jõudnud ära käia ka maailma tipus.

Siis tuli pööre. Karjäär tööstuses ja õpingud Eesti Kõrgemas Kommertskoolis. "Võistlustants tegi sihikindlaks, distsiplineeris ja õpetas asjadega kiiresti hakkama saada,” räägib Birgit Linnamäe. Nüüd juhib ta äsja startinud radiaatoritehast. Tootmine Lääne-Virumaal, kontor Tallinnas.

Algus on olnud nii tormiline, et juba plaanitakse kolimist Tallinn-Peterburi maantee äärde, sest vana tootmispind jääb kitsaks. Birgit Linnamäe usub, et probleeme sellest ei teki: “Kolides võtame töötajad kaasa. Paneme mikrobussi käima. Tallinn ulatub varsti nagunii Kuusaluni välja.”

Simuna

Maastik on kuldne. Kus Lahemaa metsad lõppevad, algavad Virumaa põllud. Simuna asula alguses seisab hall töökoda. Kaheksa meest askeldab tootmisliini taga. Õhus on puhas metallilõhn. Külmvaltsmetallist pressitakse radiaatoridetailid ning keevitatakse kokku sama liini teises otsas, näitab tootmisjuht Ilmar Laines.

Sellele järgneb radiaatori komplekteerimine ja kvaliteedikontroll. Kas ikka kõik keevitused peavad. Ribid lastakse suruõhku täis ja pistetakse vee alla. Kui kõik on korras, läheb toode Tallinnasse värvimisele ja lattu.

“Plaanime tootmise ja lao viia ühte kohta kokku. See teeb meid kliendisõbralikumaks ja paindlikumaks,” kinnitab Birgit Linnamäe.

Muutused teda ei hirmuta. “Ma olen harjunud kaugel tööl käima. Kui töötasin ligi kaks aastat Tolaram Grupile Berliinis, siis tuli iga päev hommikul sõita 120 kilomeetri kaugusele ja tagasi." Seetõttu ei häiri teda mõte, et peab Tallinnast välja sõitma.

Berliinis töötas ta tekstiilitööstuses turunduse ja finantskontrolli alal, täites juhatuse eriülesandeid. Üks tema ülesandeid oli esmane turu uuring ja kontaktide loomine. “Müüsin näiteks kunstkiudu Araabiasse,” räägib ta.

Kosmopoliitne naine

90ndatel sai Birgitist noor kosmopoliitne naine. Tallinna Inglise Kolledž oli seljataga. Järgnesid London, Berliin, aasta Parma ülikoolis Itaalias. “Ma räägin kaheksat keelt,” ütleb Birgit moka otsast tagasihoidlikult, nagu häbenedes oma andeid. Praegu õpib üheksandat – hollandi keelt.

Ta vormistas Parmas diplomitöö ja sai bakalaureusekraadi. “See oli viimase kursuse eest Eesti Kõrgemas Kommertskoolis.”

Parmas õppides sai ta kutse tulla Eestisse tööle. “Ma ei taha olla miljonäriproua Californias. Mulle meeldib tootmine ja uute väärtuste loomine,” kinnitab tööstur.

Itaalias õpitul on juures regionaalne taust. Seal on palju väikesi ja keskmisi pereettevõtteid. “Vaevalt et nad on altid kaasama välismaalt juhuslikku partnerit. Pigem tahavad, et neil oleks hea ja nauditav elu. Ja loomulikult hoiavad nad kinni oma turgudest ja rahavoost ning leivatükist,” hindab ta itaalialikku elu- ja ärimõistmist. 

“Ja kui tahad nendega koos töötada, siis pead olema neile mõistetav ehk rääkima nendega samas keeles.” Sama kehtib muidugi ka Saksamaa kohta.

“Saksa organisatsioon on väga tugev. Iga inimese ülesanded on väga selged ja piirid ei ole hägused. Nad eeldavad, et kogu mäng käib nende reeglite järgi,” jagab naistööstur kogemusi.

Itaalia organisatsioon on pehmem, selline "ladna", kasutab ta venekeelset väljendit. Kuid samas on mõlemad organisatsioonid suunatud tulemusele.

Uus ülesanne

Praeguses ametis on Birgit Linnamäe ülesanne saavutada tehase täisvõimsus, mis on 500 000 radiaatoriplaadi jooksvat meetrit aastas. “Seejärel ehitame samasuguse tehase Venemaale,” lubab ta.

Nad on vallutanud ligi kolmandiku Eesti turust. “Täiustame pidevalt toodet. Veel tänavu investeerime üle 3,5 miljoni krooni tootmisprotsessi moderniseerimisse, et alustada 2003. aasta jaanuaris uut tüüpi ja uue disainiga radiaatorite Delfar Elegance tootmist.”

Turul suudetakse edukalt konkureerida Lääne-Euroopa tehaste toodanguga. “Vajame vaid uusi investeeringuid, et vastata tarbija ootustele,” arvab tegevjuht.

Projekti käigus moderniseeritakse keevitustehnoloogiat, radiaatoriplaat saab uue kuju. Radiaatorid kaetakse turul nõutud kattevõrede ja küljekatetega. “Konkurendid müüvad selliseid, kliendid küsivad meilt samasuguseid,” selgitab Linnamäe.

Täna läheb enamik ettevõtte toodangust Venemaa ja Kasahstani turule. Nendes piirkondades kasvavad ehitusmahud kiiresti. “Tahame turukasvust osa saada,” ütleb ta.

Radiaator kui geniaalne äriidee

Delafor Heating nõukogu esimees Toomas Truuvert ja Birgit Linnamäe pole ainukesed, kes on üritanud Eestis radiaatoreid toota.

Me oleme ka selle idee läbi arvutanud, ütleb tuttav torupainutamise firmast. “Kuna see äri nõuab vähe tööjõudu ja palju masinaid, siis ei tule Eesti eelised hästi välja. Seetõttu loobusime.”

90ndate lõpus rajas radiaatoritehase ka tuntud ärimees Heiti Hääl. “Tegime valmis, aga siis läks kõik nässu. Ei suutnud turustada. Tahtsime müüa Skandinaaviasse, aga me ei suutnud näiteks Soome Rettigi radiaatoriga hinna poolest võistelda,” kurdab Hääl.

“Kogused olid väikesed, tooraine omahind kallis ja projektijuhid nõrgad. Me ei suutnud koos masstootmisega käivitada turustust. Kokkuvõttes täielik ämber.” Hääl üritas radiaatoritehast käivitada Tiki treilerite tootmisega tegeleva Bestneti juures, investeerides ligi viis miljonit krooni.

Toomas Truuvert üritab kokku hoida. “Nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik,” ütleb ta tegevjuhi vahendusel. Seadmed on liisingfirma omad, tootmishoone renditud.

Birgit Linnamäe mõtleb pikalt, enne kui avalikustab käivituskulud: "Neli ja pool miljonit krooni oli alginvesteeringu suurus ilma seadmeta. Kui tahame laieneda, siis peame väga hästi läbi saama pankurite, Eesti Energia ja valdadega.” 

AS Delafor Heating

Ettevõttes töötab 15 inimest. 

Aktsionärid: põhineb Eesti erakapitalil.

Käibe prognoos 2003: 55 miljonit krooni.

Tootmisvõimsus: 500 000 meetrit radiaatoreid aastas.

Seeriatootmist alustati Delfar Classic tootega 2002. aasta alguses.

Kevadel töötati välja tehnoloogia painutatud radiaatorite tootmiseks.

Kommentaar:

Tööviljakus

Tööviljakus on majandustermin, mis näitab, kui palju ühe töötaja kohta tehakse käivet või kaupa ehk luuakse uut väärtust. Ma olen näinud igasuguseid analüüse, kuid juba ammu ei ole lugenud midagi tööviljakuse kohta. Milline on näiteks Eesti ettevõtete edetabel tööviljakuse järgi?

Jämedalt öeldes oleks Eesti kõik majandus- ja sotsiaalsed probleemid lahendatud, kui meil oleks piisavalt töökohti, kus on kõrge tööviljakus – vähemalt üks miljon krooni ühe töötaja kohta aastas.

Eesti Pank on valdavalt keskendud maksebilansi uuringule. Eesti ajakirjandus on valdavalt pühendunud ideaalse ümberjaotamise mudeli otsingutele, mis lähtub eeldusest, et kui näiteks Haigekassa raha kõigi soovijate vahel ideaalselt ümber jaotada, siis saabubki õnn meie õuele. Kahjuks ei ole sellist ideaalset jaotust olemas.

Eesti Ekspressi ärileheküljed kavatsevad jätkata uute tegijate tutvustamist majanduses, sest neist sõltub meie homne edu ja jätkusuutlikkus. Hiljuti tunnistas mulle ühe Eesti poolmonopoolse suurfirma juht: kehvad oleme koondanud, täna peame hakkama lahti laskma häid inimesi. Ja keegi võiks neile uued töökohad välja mõelda.

Seega jõudu tööle, radiaatoritehase loojad.

PAAVO KANGUR