[e-mail]

Äsja köitekonkursi kinni pannud nahakunstnik Eve Kaaretiga tegi tutvust Karin Paulus.

Kui “vanal heal” Nõukogude ajal kuulusid sünnipäevakingituste klassikasse nahkkarbid, linikud, keraamilised kujukesed, siis tänapäeval enam sedasorti asju naljalt külakostiks ei tooda ega osteta ka niisama. Kuigi kunsti kinkimist võib tõlgendada haritusena, oli selliste valikute taga pigem hoopis labasem põhjus: midagi “asjalikumat” poes lihtsalt saada polnud.

Kas siis nahkesemete vähenemisest meie kodudes või eriala tugevast traditsioonilisust tingituna on “naharahva” tegemised võrreldes klaasi-, tekstiili-, moe- ning metallikunstnikega viimastel aastatel vähem silma jäänud.

Ometi on see valdkond, milles enamik oskusi saadakse eelkõige praktika käigus ehk siis ajapikku ning pidevat tööd tehes. Nekroloogi hääbuvale erialale õnneks kirjutama ei pea, kuid kohti, kus seda viljeletakse, pole just arvukalt. Unikaalobjekte eriti ei tellita, kodumaiseid originaale pakkuvat tööstust (sealhulgas ka jalatsi- ja kotivalmistajaid) praktiliselt ei leidu ning restauraatoreidki ei vajata lõputult. Polegi siis ime, et nii mõnigi algaja nahakunstnik on vastavalt turu nõudlusele ümber orienteerunud müügitööle või saanud hoopis näiteks kosmeetikuks.

Seda hämmastavam on sitkus, millega on suudetud alal hoida tehnoloogiliselt keerukat ja ajamahukat köitekunsti. Meie kõva taset demonstreeris vabariigi sünnipäevaga seotud konkurss “Luuleline köide”, kus uue kuue sai luulekogumik “Isamaa ilu hoieldes”. Kõige olulisema auhinna – parima Eesti köitetraditsioone hoidva köite autori tiitli pälvis Eve Kaaret (39).

Päikeseline Kaaret on abivalmis ja loomult rahulik, edenedes elus ikka pigem tasa ja targu, mitte seitsmepenikoormasaabastega samme seades. ­Nagu mitmed teisedki alalhoidlikumad ­anded, on ka tema hoidnud end koduakadeemia ligi, olles seal ühtaegu nahaosakonna juhataja abi ning tunnitasuline õppejõud. Lisaks veab ta juba 1994. aastast oma kodukohas Lagedis kunstiringi. Vägevaid isiknäitusi veel teha jõudnud ei ole, küll aga esinenud koos teiste nahakunstnike ning Kalju Põllu ekspeditsiooniveteranide ugri-mugrirühmitisega “Ydi”.

Siiski, miks just nahakunst ja mitte näieks video? Teeks telefoniga klipi, virutaks youtube’i üles ja olekski kuulus? Eve: “Kunstiakadeemiasse astudes valisin kahe eriala, tekstiili- ja nahakunsti vahel. Peale jäi nahakunst, kuna tundus põnevam, sest sellest teadsin vähem.

Maalijat on minus vähe, täpselt nii palju, kui nahatükile, raamatukaanele ära mahub, ja video on mulle tundunud liialt tehniline ja anonüümne meedium. Mulle meeldib kunstniku vahetu kohalolek, tema käe tunne.”

Tehnoloogiatest: “Alates õpingutest magistrantuuris, kui otsustasin kunstnikuna valmistada oma loominguks vajaliku naha ise, hakkasin tegelema taimparknahaga. Valmis magistritöö samal teemal ja sündis näitus “SALAELUKARI”, mille eksponaatideks oli kari graafilisi nahku ja parkimisprotsess, esitletud tükkidena klaaskuupides. Taimparknahk on oma tundlikkuse, loomulikkuse ja loodusläheduse poolest mind tänaseni huvitanud.”

Sestap on mõistetav, et ka viimasel konkursil tuli Eve välja just sedasorti nahast raamatuga.

Selgituseks – taimpark tähendab naha töötlemist taimedega, mis sisaldavad parkaineid (näiteks paju- ja tammekoor). Lisaks keedab Kaaret nahka ning see tõmbub kõvaks ja vettpidavaks nagu puit (ja näeb ausalt öeldes ka selline välja). Nii valmistati näiteks 17. sajandi Inglismaal keedetud nahast nõusid.

Eve jaoks on sel ka teisi tähendusi: “Keedetud taimparknaha tumepruun toon viis mu mõtted mustale leivale ja mullale. Nahale graveerisin eesti rahvakunstist inspireeritud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tunnuslogo mustrist tuletatud lillornamendi. Köitmisel kasutasin vana, juba 4. sajandist pärit kopti köite tehnikat, kus raamatupoognad ja -kaaned õmmeldakse kokku samal ajal, ühe ja sama õmblusega. Raamatu lihtne, argine, mitteluksuslik välimus tundus olevat sobiv kandmaks edasi Eesti luuletajate kogutud meeleolusid ja tundeid, milles domineerisid igatsus, nukrus ja (mitte ainult isamaa-) armastus.”

Kindlaid kundesid Kaaretil praegu pole. “Olen teinud mõningad tellimustööd köidetele ja kottidele. Kõige rohkem olen müünud keedetud taimparknahast väikseid graafilisi ehteid, mida teen vahel oma lõbuks.”

Tahan teada, et kas eesti rikkad nahkköidet kui eksklusiivset asja juba hinnata oskavad.

Kaaret vastab, et asi on pigem mainekujunduses: “Eesti nahakunstil on huvitav ajalugu ja see on maailmas omanäoline. Noored kunstnikud ja tudengid on noppinud hulgaliselt auhindu igasugu välismaa konkurssidelt. Kõige raskem ongi eriala atraktiivsuse parandamine Eestis.

Kuigi ka siin on viimaste aastate jooksul minu meelest jälle kasvanud huvi unikaalse nahkeseme vastu.” Ta loodab, et ka kirjastused hakkavad kaasama köitedisainereid oma toodete arendamisse, et luua kvaliteetsemaid, originaalsemaid kohalikke tooteid. “Samuti disainerina, erialaeksperdina aksessuaari-, mööbli- ja rõivatööstuses oleksime vajalikud.”

Näitus “Luuleline köide” on akadeemilises raamatukogus avatud 20. novembrini.

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Restaureerimisosakonna juhataja Rene Haljasmäe, milline on sinu meelest traditsiooniline eesti köide?

Minu ettekujutuses on Eesti köide sada protsenti kohalik toodang, sh köitematerjalid ja nii nahk kui ka sisu. Köide teostatud eesti meistrilt õpitud juhtnööride järgi. Taska firma toodang tundub siin kõige parem näide, kuigi jah, mingeid hiljem nahka kahjustavaid värve tellis ta Saksamaalt.

Mida arvad Kaareti võidutöö kohta?

Rustikaalse nahatöötluse ja idamaiste materjalide kooskõla, päris tavaline eesti köide ta ei ole kas või kopti köite (aafrika) kasutamise tõttu. Aga “eesti tunne” on selles raamatus täitsa tugev. Oletatavalt keedetud taimparknaha ja tikandi tõttu, mis seostub rohkem entnograafiaga.

Miks ei räägita uue aja Taskadest? Kas pigem selle pärast, et uhkelt köidetud albumeid ja nahkrahakotte jms pole enam moes kinkida, või on eriala kreenis?

Ei tea. Nahatöö on käsitöö ja üsna keerukas ka füüsiliselt. Suurem osa nahatudengitest ja selle eriala lõpetajatest on naised. Neil on meesterahvaga raske samastuda ja eks tänapäeval on ka teised eesmärgid – olla pigem uuenduslik, oma stiili otsija, kui jäljendaja või teiste ideede teostaja...

Uhke raamat on käsitöö ja suhteliselt kallis. Kaupmees vajab aga suurt tiraaži. Siin on probleem võib-olla ka eesti disainipoliitikas... autoritoodangu väheses toetamises ja propageerimises. Eesti köide on markeerinud Eesti maailma köitemaastikul. Eesti köitjad on tänu oma aktiivsusele (ja arvan, ka massiga – ei tea täpset statistikat, kuid meil on oletatavalt kõige rohkem professionaalseid nahakunstnikke miljoni inimese kohta) väljamaa köitenäitustel palju auhindu pälvinud.

Aga otsest tulu toovat väljundit on vähe. Pärast kooli jätkavad vähesed vahetu nahatööga, osa hakkab õpetajateks jne. Avalik köitestuudio-labor, kus huvilised võiksid köitemasinaid kasutamas ja tehnikatega katsetamas käia, puudub.