Kui suuri riske me oleme valmis võtma? Nord-Streami Keskkonnamõju hinnangus (KMH-s) on antud ka vastus: gaasijuhtme katkemise tõenäosus on üks kord 20 000 aasta jooksul. See tähendab, et suure tõenäosusega elaksime järgmised 50 aastat ilma plahvatuseta.

Nord-Streami KMH (ESPOO raporti) koostajad plahvatusest ei räägi või räägivad üsna väikesest, milles vaid laeva tekil viibivad inimesed võivad hukkuda. Küüniline, aga tõsi - see oleks tühiasi ning risk aktsepteeritav. Paraku tundub Nord-Streami enda riskianalüüs olevat tugevalt kreenis.

Riskianalüüsi kiirkursus

Riski aktsepteeritavust hinnatakse nn F-N (õnnetuse sagedus - ohvrite arv) diagrammi alusel, s.t mida väiksem on võimaliku õnnetuse ohvrite arv, seda suurem võib olla õnnetuse toimumise tõenäosus. (Vt joonist)

ALARP tähistab piirkonda, kus on vaja tarvitusele võtta täiendavaid riski vähendavaid meetmeid. Tuleb mainida, et kriteeriumid võivad olla riigiti erinevad, kuid mul puudub alus nende kriteeriumide vaidlustamiseks.

Väikesest plahvatusest

Järgneva arutluse kohta on mulle alati kiputud ütlema, et see ei ole võimalik, kuid keegi ei ole vaevunud arvutama ja tulemusi ümber lükkama.

Niisiis - 1220 kilomeetri pikkusesse ja 1,15 meetrise siseläbimõõduga torusse kätketud energia vastab 133-le Hiroshima aatomipommile. Keskmine arvestuslik rõhk torus on 160 atmosfääri ja gaasi voolamise kiirus 4 m/s. Kõik see tähendab, et kui toru peaks mingil põhjusel katkema (ja torusid saab olema kaks), siis umbes 20 minutiga moodustub gaasipilv, mille võimsus vastab Hiroshimale heidetud tuumapommi võimsusele. Vaja on vaid ühte lülitivajutust katastroofi vallapäästmiseks.

Ma ei tea, kui palju pärast sellist plahvatust, kui see peaks juhtuma Tallinna ja Helsingi vahel, meie kaunitest pealinnadest püsti jääb, aga arvan, et takistusteta leviv lööklaine ja sellele järgnev merelaine teevad üsna suurt laastamistööd.

Kas plahvatus on võimalik?

Päris ilma sädemeta metaan ei plahvata. On vaja, et gaasipilves viibiks või sinna sõidaks mõni laev (kus ikka mõni lüliti või suitsunurk on). Tuleb arvestada, et mida pikema aja jooksul meri kuuemeetriseid gaasimulle mullitab (8 mulli sekundis), seda võimsamaks "pomm" paisub. Mida varem toimub plahvatus, seda väiksem kahju. Kui võtta aluseks  keskmine laevaliiklustihedus  Soome lahel (41 500 laeva aastas), siseneb tõenäoliselt hiljemalt 6,4 minutit pärast gaasitoru katkemist gaasipilve laev. Suurte laevade meresõidus on see nii lühike aeg, et isegi kui peab paika Nord-Streami väide, et nad avastavad vähegi suurema gaasilekke 3 minuti jooksul, ei suudeta gaasipilve sisenemist enam vältida. Ja iga laevukese kaptenil ei pruugi raadio alati sees olla, seal ei pruugi raadiot üldse ollagi!

Soome lahel on üsna tavaline, et mõne kilomeetri raadiuses on 4-5 laeva, neist mitu tükki reisilaevad enam kui 1000 inimesega pardal.

Kui kindel on gaasijuhe?

Võib nõustuda, et maavärinate tõenäosus siinkandis on väike, ja kui uskuda arendajaid, siis trassil ei ole ka maalihete ohtu. Torme on KMHs muidugi tugevalt alahinnatud, aga see on rohkem madala vee ehk siis maabumiskohtade probleem. Seega jääb põhiliseks inimfaktor, s.t laevaliiklusest tulenevad ohud.

Seda näitab ka laevaõnnetuste statistika Läänemerel - 44 protsendi õnnetuste põhjuseks on inimlik eksimus, 25 protsendil juhtudest tehnilised probleemid. Sama väidavad ka KMH tegijad, paraku on libisevate ankrute ohtu tugevalt alahinnatud. ESPOO raportis on sellise õnnetuse tõenäosuseks pakutud maksimaal­selt 10-5 aastas ning täiesti arusaamatuks jääb, kuidas selline tulemus saadud on.

Gaasitrassi kohal kulgevatel laevaliinidel toimub keskmiselt 2,5 laevaõnnetust aastas (põhiliselt madalikule sõitmised, kokkupõrked ja tulekahjud). Iseenesest ei pruugi ükski neist õnnetustest põhjustada gaasitoru purunemist, kuid on veel üks tüüp tegevusi, mis ei kajastu ametlikus statistikas - hädaankurdamine, s.t õnnetuse (madalikule triivimise, kokkupõrke) vältimiseks  laeva ankurdamine. Hea, kui ankur jääb põhja kindlalt pidama, aga üsna sageli ei jää ja laev triivib koos ankruga edasi. Kui mõne suurema laeva ankur sel viisil toru taha kinnitub, ei pruugi toru vastu pidada.

Risk on taluvuse piiridest väljas

Usun, et ma ei hinda ohtu üle, kui eeldan, et libiseva ankru juhtumeid on umbes samas suurusjärgus kui ülalmainitud laevaõnnetusi. Ohtu torule kujutavad ainult pealttuule asuvad laevad, seega 1,25 juhtumit aastas. Ilmselt ei ole ülehinnang ka üks haakumine 100 triivimise kohta, seega gaasijuhtme katkemise sagedus on 1,25 korda 100 aasta kohta. 50 ekspluatatsiooniaasta kohta 0,625 ehk kui ümardada, siis 50 aasta jooksul see õnnetus juhtub.

Ei pea vist hakkama uut F-N diagrammi ehitama, et näidata, kuhu riskipunkt nüüd sattub: see on üsna mitu suurusjärku igasuguse talutavuse piiridest väljas, seejuures tuleb lisada (ESPOO raportist), et 87 protsenti kogu riskist langeb Soome ja Eesti vetele. Tegemist on pommiga Läänemere põhjas, mille sütik on venitatud 1200 kilomeetri peale, selle kohal seilavad laevad oma meeskondadega igal aastal miljoneid kilomeetreid.

Laeva elektroonika võib tõrkuda, GPS viskab alatasa vingerpusse, tuhanded laevajuhid võivad suvalisel hetkel, kas hooletusest või hädaolukorras, teha saatusliku vea ning käivitada hukatusliku ahelreaktsiooni. Kas keegi oskab ette kujutada tuumajaama, kus suvalised juhid sõidavad suvaliste sõidukitega reaktorite vahel ringi? Kas meri peab kõik välja kannatama?

Kas gaasipommile on alternatiive?

Gaasipommile on alternatiive ning neid on ESPOO raportis ka käsitletud, nagu eeskirjad ette näevad. Käsitletud on ka nullalternatiivi (ehk gaasijuhtme ehitamisest loobumist), mis minu meelest oleks kõige mõistlikum nii keskkonnasäästlikkuse, majanduse kui ka poliitilisest vaatepunktist.

On ülim aeg lõpetada fossiilsete kütuste ekstensiivne kasutamine ja hakata tegelikult üle minema taastuvatele energiaallikatele - tuul, päike, bioenergia jm.

Gaasijuhtme maismaa-alternatiiv oleks olnud odavam ja ohutum - torujuhtmelõigud on lühemad, lõppkokkuvõttes saab gaas õnnetuse puhul normaal­selt põlema hakata, mis loob võimaluse tulekahju kustutamiseks. Meres on ilmselt võimalikud ainult plahvatusteseeriad seni, kuni toru on tühi, s.o mitu ööpäeva järjest.

Paraku ükski alternatiiv ei sobinud Putini-Schröder i pakti kondikavaga, sest "liiga paljude riikidega oleks pidanud kokku leppima" (vastus küsimusele KMH arutelul) - Läti, Leedu ja Poolaga (Soome, Rootsi ja Taani asemel).

Kas me saame midagi teha?

Eesti seaduslikud võimalused hakkavad ammenduma. Oma vetesse me gaasijuhet ei lubanud, keskkonna-alastel uuringutel ja raportitel on pidevalt silma peal hoitud, hetkel valmib hinnang ESPOO raportile, paraku otsustada saavad vaid Soome, Rootsi ja Taani, ning kahepoolne poliitiline surve nende maade valitsustele on muljetavaldav.

Käesoleval hetkel tuleks juhtida kõikide inimeste tähelepanu gaasitorust ­tulenevatele keskkonnaohtudele, eelkõige otseselt seotud maades Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis ja Saksamaal.

ESPOO raport ja muud NordStreami puudutavad materjalid on kümnes keeles saadaval nii NordStreami kodulehel http://www.nord-stream.com/en/environmental-impact-assessment-permitting/international-consultation-process/nord-stream-espoo-report.html kui ka Eesti Keskkonnaministeeriumi kodulehel www.envir.ee/311433 ) eesti ja inglise keeles.

Artikli autor on TTÜ Meresüsteemide Instituudi vanemteadur.