Nõukogude Liidu salajane sõda Aafrikas

Kolmkümmend aastat tagasi lõppes üks Nõukogude sõjamasina võidukamaid ettevõtmisi.;Pole välistatud, et sellest sai alguse hilisem Afganistani fiasko.

Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots võib Afganistanis ja Iraagis suhelda kõrgemate Ameerika ja Inglise ohvitseridega nagu kõrbesõja veteran kunagi - Laaneots, tollal Nõukogude tankivägede ohvitser, teenis kakskümmend aastat tagasi Etioopias sõjalise nõustajana. Laaneotsa sattumisel Aafrika Sarvele on oma eellugu.

Kümme aastat enne tema lähetamist, 1977. aastal, oli puhkenud sõda Etioopia ning Somaalia vahel Ogadeni kõrbe pärast (Lääne erialases kirjanduses nimetataksegi seda Ogaden War). See on tänase päevani jäänud üheks omapärasemaks sõjaks Mustal Mandril.

1977.-78. aasta sündmusi Ogadenis võiks võrrelda samal kontinendil, aga rohkem põhja pool toimunud sõjakäiguga, kui sakslaste Aafrika-korpus pressis inglaste valduses olnud Egiptusesse. Erinevalt Aafrikas muidu tavaks olevatest võsasõdadest iseloomustasid neid kampaaniaid suurte tankiüksuste manöövrid ning kahurväe kontsentreeritud tulelöögid.

Tanki-Antsuna tuntud Laaneots oli professionaalselt just sedasorti sõdadeks ette valmistatud.

Ent tema saatuseks kujunes lahingute pidamine separatistide ja mässulistega.

1977.-78. aasta Etioopia-Somaalia sõja kajastamist Nõukogude meedias ning Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa kommentaarides mäletavad ilmselt vähesed inimesed. Siinkirjutajale meenub, et nõukogulased vahutasid Etioopia revolutsiooni saavutuste kaitsmisest USA ripatsiks oleva Somaalia agressiooni vastu, sellal kui Lääne raadiojaamad sarjasid Moskvat küünilise kahepalgelisuse eest, väites, et üks Moskva sõber on karanud kõrri teisele Moskva sõbrale.

Naljakas, aga mõlema poole propagandistidel oli seekord õigus.

Etioopia on paljurahvuseline impeerium. Valitseva rahvuse - amhaaride religioon on ristiusk.

Etioopia kiriku juured ulatuvad Kristuse aegadesse. Maa ülemkihi kristlusest tulenevalt on Euroopa võimumehed haudunud Etioopia suhtes mitmesuguseid plaane. Keskajal oli levinud legend kaugel idas elavast preester Johannesest ja tema riigist, kelle abile võinuksid kristlikud valitsejad loota sõjas muhameedlastega. Ka Etioopiat on peetud preester Johannese maaks.

Kui üks Somaalia imaam alustas 16. sajandil Türgi toel pealetungi Etioopiale, läksid viimasele appi, ning väidetavasti päästsid riigi oma sekkumisega, kristlikud portugallased.

Portugali sõja- ning kaubalaevad sagisid tol ajal India ookeani ning Punase mere vahelistel kaubateedel, ning muhameedlike valitsejate katsed võtta need kaubateed oma kontrolli alla põhjustasid portugallaste vastutegutsemise. Kaubandushuvid toetatuna kristlikest tunnetest tagasid Etioopiale eurooplaste toetuse.

Viissada aastat hiljem asi kordus. Poleks 1977. aastal ränka kriisi sattunud Etioopiale raskel tunnil appi tulnud Kuuba ja Nõukogude Liidu sõjaväelased, varisenuks riik kokku. Abistajate motiivid olid samad mis kunagi portugallastel - ühine ideoloogia (1974. aastal riigipöördega võimule tulnud Etioopia sõjaväelased kuulutasid oma marksistlik-leninlikke sümpaatiaid) ning geopoliitilised huvid. Nagu viiesaja aasta eest, oli ka tollal ning on praegugi Punast merd läbiv kaubatee strateegilise tähtusega - seda teed kulgevad tankerid, mis täidetud Lääne majanduselule olulise Araabia naftaga.

Punase Venemaa mõjud mustas Aafrikas

Kristlikule Etioopiale viskas silma juba Tsaari-Venemaa. 19. sajandi 80. aastatel, kui Euroopa koloniaalriigid püüdsid Aafrika valduste laiendamisel üksteist üle trumbata, kõlas Peterburis mõte, et õigeusklik Etioopia - tollal kasutati nimekuju Abessiinia - võiks olla Vene koloonia (nõude legitiimsuse kasuks räägib juba seegi, et poeet Puškini vaarisa Hannibal oli abessiinlane, aga poeet Puškin on venelasele teadagi kes - pooljumal). Hilisema Prantsuse Somaalia rannikule tekkis 1889. aastal tugipunkt, mis kandis uhkelt Uus-Moskva nime. Ent mingil põhjusel sellest projektist loobuti. Venelased unustasid Aafrikas elavad usuvennad pikaks ajaks. Kui Etioopia keiser Haile ­Selassie saatis 1941. aasta sügisel ­Jossif ­Stalinile kirja, kus õnnitles oma kolleegi Saksa vägede peatamise puhul, ei suutnud keegi Stalinile amhaarikeelset kirja tõlkida.

iktaatorile kanti ette, et ainus amhaari keele asjatundja saanud Moksva kaitselahingutes surma. Üldse peab märkima, et ei Kominterni ega ka NKVD liinis ei pööratud musta Aafrika revolutsioonilisele potentsiaalile suuremat tähelepanu. 30. aastatel Moskvas õppinud aafriklased kogenud Nõukogude seltsimeeste poolt rassistlikke hoiakuid ning halvustavat suhtumist.

Suur läbimurre toimus alles 20. sajandi 70. aastatel, kui langesid kokku kaks imelist sündmust.

Maailma viimane koloniaalimpeerium, Portugali oma, läks hingusele. See tähendas, et iseseisvusele pürginud Guinea-Bissau, Angola ja Mosambiik võisid panustada Moskva toetusele. Samal ajal kukutati Etioopias keiser ja ka seal võimule tulnud noored sõjaväelased märkasid endas marksistlikke tunge. Märkigem, et kukutatud keiser oli olnud täienisti USA-meelne.

Revolutsioonilise Etioopia liider ­Mengistu Haile Mariam vallandas punase terrori, mille tagajärjel olevat Etioopias 1977-78 tapetud pool miljonit inimest (timukad esitanud hukatute perekondadele arve kulutatud laskemoona eest). Pealinna Addis Abeba tänavatel võis näha hunnikutesse kuhjatud rahvavaen­laste laipasid, neid nägi oma silmaga Etioopias olnud kahurväe kindralmajor Nikolai ­Oleštšenko, kellega ajaleht Komsomolskaja Pravda tegi 1990. aasta 14. augusti numbris Etioopia sõjast põhjaliku intervjuu. Kui Moskva nõunikud soovitasid
Mengistul verejanu taltsutada, olevat revolutsioonilisest paranoiast haaratud kolonelleitnant viidanud Lenini vallandatud terrorile. Väidetavasti kägistas Mengistu koduaresti pandud keisri omaenda kätega, käskides imperaatori laiba matta lossi aeda käimla alla. Ka see ei erine kuigivõrd sellest, kuidas Vene enamlased käitusid oma tsaariga.

Moskva valis sõbraks Etioopia

Kuni Etioopia revolutsiooni vallandumiseni oli Moskva panustanud Etioopia naabruses olevale Somaaliale. Samuti sotsialistliku orientatsiooniga riigile. Mengistu ilmumine ajaloo areenile ei pidanud automaatselt tähendama Somaalia hülgamist. Vastupidi - Moskva visiooni kohaselt võinuks Punase mere suudmes tekkida sotsialistliku orientatsiooniga riikide konföderatsioon: lisaks Etioopiale ja Somaaliale pidanuks seal osalema ka Lõuna-Jeemen. Seda uut moodustist käis 1977. aasta juunis Adenis kokku klopsimas Kuuba revolutsiooni comandante Fidel Castro.

Võib arvata, et Castro missioon oli kooskõlastatud N Liidu juhi Leonid Brežneviga. Vaadake maailma kaarti ja veenduge ise, et sotsialistlike riikide "murdmatu liit" Punase mere suudmes teinuks rahvusvahelise imperialismi elu kibedaks, sest uus blokk oleks asunud Egiptuse, Sudaani ja ­Saudi Araabia vahel - aga need kolm viimati nimetatut olid tookord (kaks on tänaseni) USA liitlased. Somaalia liider Siad Barre vandus pühalikult, et veendunud marksistina ei hakka tema ründama teist sotsialistlikku riiki. Kolm nädalat hiljem andis ta käsu, et Somaalia tankiväed tungiksid Etioopia terrotooriumile.

Moskva sattus keerulisse olukorda. Mõlemad sõdivad riigid olid tema sõbrad ja liitlased. Tõsi, Somaalia oli seda olnud pikema aja kestel - juba 60. aastate lõpust. Somaa­lia sõjaväe olid üles ehitanud Nõukogude sõjaväelased. Armeel olid Nõukogude relvad, tema ohvitserid olid õppinud N Liidu sõjakoolides. Etioopia, olgu taas meenutatud, oli vana keisri päevil olnud seotud USAga. Etioopia armee ohvitseridel olid taskus USA, Briti ja Prantsuse sõjakoolide diplomid. Hoolimata vanast ning pikaajalisest sõprusest Somaaliaga otsustas Moskva puhkenud sõjas asuda Etioopia selja taha.

Miks? Puhas realpolitik - Etioopia on rahvaarvult kümme korda suurem riik, teda hinnati ülemaailmse revolutsiooni vallapäästmisel suuremaks jõuks. Ent esmalt tuli see jõud päästa - Somaalia diktaatori Siad Barre tankiväed, treenitud ja relvastatud Nõukogude spetsialistide näpunäidete järgi, nahutasid Etioopia vägesid sellise innuga, et sügiseks oli kolmandik Etioopia territooriumist nende kontrolli all. Lugedes Nõukogude sõjaväelaste meenutusi, võib märgata teatud kahjurõõmu - lahinguväljal toimuv näitas, et Lääne sõjateadust nuusutanud Etioopia armee sai punaarmee eeskujul kokku pandud Somaalia vägedelt haledalt lüüa (olgu märgitud, et 1991. aasta Lahesõda, kui ameeriklased peksid Nõukogude eeskujul kokku pandud Iraagi sõjaväge nagu poisikest, tabas Vene kindraleid suure ning ebameeldiva ootamatusena).

Nõukogude sõdurid võõras sõjas

Sõja esimeste kuudega on seotud üks mõistatus - nimelt selle aja kestel, kui Moskva polnud veel lõplikult otsustanud, keda ta toetama hakkab, võis juhtuda, et mõlemal poolel tegutsenud Moskva sõjalised nõustajad said lahinguväljal vaenlastena kokku. Siad Barre katkestas N Liiduga kõik suhted alles 1977. aasta novembris, siis said Somaa­lias teeninud ligi 3000-4000 Nõukogude sõjaväelast käsu riigist lahkuda. Enne seda võisid nad osaleda sõjas Etioopia vastu, olles segatud sõna otseses mõttes vennatapusõtta. Teoreetiliselt on see nii.

Ogadeni sõjas oli muidki ootamatusi. Sõja puhkedes olid Etioopia õhujõudude käsutuses mõned USAs toodetud ja Iraanist hangitud sõjalennukid F-5 Tiger. Etiooplased ei olnud selle masinaga kuigi tuttavad. Ei olnud muidugi ka Moskva spetsid. Abi tuli Iisraelist. See riik on mingil põhjusel tundnud (vanatestamentlikku?) hingelähedust Etioopia suhtes. Iisrael lähetas sinna paarkümmned oma pilooti. Väidetavasti ei piirdunud Iisraeli õhuässad õpetamisega. Nad olevat osalenud lahingulendudes ning tulistanud alla nii mõnedki Somaalia lennukid. Ehk Vene päritolu MiG-21d. Paradoksaalne, aga Ogadeni sõjas olid Nõukogude sõjaväelased ja Iisraeli sõjaväelased - liitlased! Ning selle paradoksiga kaasneb asjaolu, et iisraellaste õhuvõidud ei valmistanud punaohvitseridele rõõmu, sest need, keda juudid Ogadeni taevas alla tulistasid, olid Nõukogude sõjaväelaste õpilased. Hullemgi, sahistatakse, et Somaalia õhujõudude lennukeis võisid istuda viisnurgaga ohvitserid ise.

Nõukogude sõjamasina triumf

Ent jätame kõrvale episoodid. Ogadeni sõda oli Nõukogude sõjamasina triumf. Lühidalt põhilised faktid: 1977. aasta juunis tungis nõukogulaste välja õpetatud Somaalia armee oma naabrile kallale. Somaallastel oli tanke kolm korda rohkem kui etiooplastel, somaallased tegutseid Nõukogude sõjakunsti kohaselt, nad liikusid Ogadeni kõrbes edasi vääramatu kindlusega. Nagu 35 aastat varem Saksa kindrali Erwin ­Rommeli väed Liibüa kõrbes. NLKP peasekretär Brež­nev ning poliitbüroo otsustasid kaugel Moskvas, et see ei sobi nende plaanidega. Kremlisse kutsuti kindralid, kes said käsu minna Etioopiasse ja muuta sealset olukorda. Ime kordasaatjaks määrati armeekindral Vassili Petrov (nimi on nii venelik, et seda võiks pidada pseudonüümiks, aga see on ehtne).

Etioopia poolel olevat sõdinud kuni 11 000 N Liidu sõjaväelast. Sinna voolas ohtralt ka sõjaväetõlke - "inglasi", nagu neid nimetati, sest erinevalt vaenlasteks muutunud somaallastest ei rääkinud uued sõbrad - etiooplased - vene, vaid inglise keelt.

Organiseeriti suurejooneline ­õhusild Taškent - Bagdad - Aden - Addis ­Abeba, hakates N Liidu Kesk-Aasia sõjaväeringkonnast kohale tooma kõiksugu lahingu­tehnikat. Transpordilennukid maan­dusid Addis Abeba lennuväljal 20minutiliste intervallidega. Pahviks löödud Lääne spetsid täheldasid, et sellist intensiivsust hoiti kahe nädala jooksul. Relvi tarniti ühe miljardi dollari väärtuses. Kohale toodi ka tuhandeid Kuuba sõjaväelasi, mõned otse "Vabaduse saarelt", teised Angola ekspeditsioonikorpusest, kus nad olid juba aastaid sõdinud antimarksistlike partisanidega ning rassistliku Lõuna-Aafrika palgasõduritega. (Kuubalaste seiklused ­Aafrikas on üldse omaette teema: Castro ­sõdurid olid selles maailmajaos segatud 17 riigi sõdadesse, ühtekokku käinud Aafrikast läbi 60 000 kuubalast, 11 000 saanud surma.) Kindral Petrovi alluvad asusid palavikuliselt moodustama Etioopia armee uusi üksusi, ning saanud sellega valmis, viisid need lahinguväljale.

Venelased ja kuublased võitsid selle sõja. 1978. aasta 9. märtsil olid kõik Somaa­lia väed Etioopiast lahkunud, 15. märtsil teatati sõja lõppemisest. Punaohvitserid tulid kodumaale tagasi, said Punatähe ordenid rinda ning ühtlasi käsu unustada kogu lugu. Sest ametlikult polnud ühtki N Liidu ega ka Kuuba sõjaväelast Etioopias olnud. Nagu polnud seal olnud ka Iisraeli lendureid. Ega kaht tuhandet Jeemeni sõdurit.

Kas Nõukogude armee tegelikult ka unustas selle logistilise kangelasteo ning organiseerimise ime, mis nad kaugel Aafrika sõjatandril korda saatsid? Kindlasti mitte. Kindralstaap oli kogu maailmale näidanud, et nad suudavad mitte halvemini kui ameeriklased transportida tohututes kogustes sõjatehnikat ning vägesid tuhandete kilomeetrite kaugusele. Enamgi veel - erinevalt ameeriklastest (meenutagem Lõuna-Vietnami fiaskot) suutsid nende ohvitserid õpetada lüüasaanud pärismaalased sõdima ning viisid nad ka võidule.

Seda on raske tõestada, aga ­kergekäelisus, millega Nõukogude poliitikud ja sõja­väelased läksid 1979.-80. aastal ­päästma Afganistani nukuvalitsust, võis olla ­tingitud Ogadeni peapööritusest. Siin on kohane meenutada ütlust teravast kirvest, mis leiab lõpuks kivi. Nagu me praegu teame, oli Afganistani sõda hoopis midagi muud kui Ogadeni kõrbes peetud Blitzkrieg ­Rommeli moodi.

Laaneots ei sattunud Afganistani, tema komandeeriti 1987. aastal Etioopiasse, kindlustama kümme aastat varem päästetud marksistlikku režiimi. See sõda oli põhimõtteliselt erinev kümme aastat varem peetud Ogadeni sõjast. Laaneotsal tuli võidelda mässulistega. Mis tähendab, et Lääne koalitsioonide üritused tänases Iraagis ja Afganistanis vastavad tema sõjalisele kogemusele.