Nutikas imeloom
Seda keskmise raamatu mõõtu valget kastikest
kohtab üha sagedamini Eesti yuppie-inimeste teleri kõrval kapil.
Nintendo uue põlvkonna mängukonsooli Wii ligitõmbavus
seisneb ühelt poolt asjaolus, et temaga toimetada on lihtsalt fun. Teisalt
on tegu nähtusega, millel oma nohiklik seksapiil.
Wii
väljamõtlejad pole võtnud suunda mööda teaduse ja
tehnika arengu sirget peateed, mis tähendaks eelkõige rohkem
piksleid ekraanil ja kõvemaid megahertse protsessoris. Wii üritab
eelkõige oma nutika ja innovatiivse kasutajaliidese abil muuta
videomängu olemust ja kogu mängukultuuri.
Wii sobib ka
neile, kel pole lähemal ajal kavas või võimalust
investeerida paarkümmend tuhat krooni laiekraaniga plasma- või
LCD-telerisse. Täiesti tavaline TV ajab oma ekraaniga asja ära. Sest
point on selles, kuidas sa ekraanil toimuvaga suhtled.
Konsooli
ülespanek ja seadistamine on vähegi tänapäeva tehnikat
mõikava inimese käes ehk paarikümne minuti küsimus.
Esmapilgul võib segadust tekitada üks komponent – see on
infrapunasensor, mis tuleks kinnitada näiteks teleri peale. Lisaks on
hea (kuigi mitte vältimatu), kui on olemas WiFi-võrk. Internetti
ühendamine aitab Wiile funktsioone lisada ja sisemist tarkvara
uuendada.
Ning võibki katsetada. Iga Wiiga tuleb kaasa
üks mänguplaat, Wii Sports. See on tõeline pärl ning
võib kohe öelda, et isegi kui ühtki mängu iial lisaks ei
osteta, on masin juba sellegagi oma hinda väärt ning pakub tundideks
meelelahutust.
Mängu ilu seisneb Wii juhtimise viisis. Wii
juhtpult on väiksema telekapuldi suurune valge kepike, millel mõned
nupud ja ohutusrihm. See viimane on hästi oluline – ohutus on Wii
puhul suurem küsimus kui mõne hariliku videomängu puhul. Sest
mängija ei pea istuma toolil või põrandal ning puldi nuppe
peksma. Ta võib oma toas hüpata ja karata kui pöörane.
Parajalt vaba toaruumi ongi mõistlik teleri ette varuda. Tugitool
lükake kusagile kaugemale nurka.
Wii Sports sisaldab tennist,
bowling’ut, pesapalli, golfi ja poksi. Kõige lahedamad tunduvad
kaks esimest. Selleks, et mängida tennist, tuleb võtta juhtpult
pihku nagu tennisereketi vars.
Ja mängimisliigutused ei erine
oluliselt nendest, mida Kaia Kanepi või Maret Ani teevad õigel
väljakul. Ohutusrihm ongi selleks, et “reket” serve ja
lööke imiteerides ikka korralikult käes püsiks ega lendaks
näiteks aknasse.
Bowling’us tuleb teha
tüüpilisi veeretamisliigutusi. Poksis peab poksima (õnneks
pole veel välja mõeldud, kuidas mäng sulle lõuahaake
vastu annaks).
Erinevalt tavalisest arvutimängu
mängimisest on Wii puhul tegu ka kehalist koormust andva tegevusega.
Tennisematš võtab selja märjaks ning aparaat teatab
aeg-ajalt, et mõistlik oleks natuke puhata.
Mängida saab
Wii enda vastu, või kui omandada veel üks lisapult, ka elava
vastasega.
Kui ühendada Wii netti, siis saab vaadata uudiseid ja
ilmateateid. Või alla laadida Operal põhineva brauseri ning
surfata veebis (see funktsioon on mõttekas siiski pigem juhul, kui
tavaarvutit pole käepärast).
Vägagi
kasutuskõlblik on Wii digitaalfotode slaidi-show’
pööritajana, pildid peaksid aga selleks asuma tingimata
SD-mälukaardil.
Päris huvitav tegevus on ka mängijate
karakterite loomine. Neid nimetatakse Wii puhul “mii”. Oma mii
välimust saab igaüks parajalt tuunida ning kasuta
da armsakssaanud miid mängudes, mis seda funktsiooni toetavad.
Mida Wii ei võimalda? Ta ei sobi ilmselt neile, kes tahaksid oma
konsooli kasutada filmide vaatamiseks, meediakeskusena (vastavad katsetusi
tarkvara osas internetis leidub, ent need ei paista kuigi veenvad), või
kellele on eelkõige oluline oma uue kõrglahutusteleri
võimalustest viimase väljapigistamine. Kes tahab lihtsalt
mõnd lahedat mängu proovida, mille käigus tublisti nalja saab,
võtab aga Wii ilmselt ruttu omaks.
