OHHOO JA AHHAA 2004
Kulka auhindade kätteandmise show oli üle aegade parim, mis nähtud. Selle oli kokku kirjutanud Andrus Kivirähk ning etenduse läbiv ja kandev tegelane oli rahvuslik geront Ivan Orav Andrus Vaariku kehastuses – eks ta ole saanud seda rolli ka päris kaua harjutada. Orav esitas idüllilisi pilte kultuuritegelaste elust Pätsu ajal. Eks Pätsul olnud talu rohtaias kultuurirahva jaoks ju alati laud kaetud ning külalisi teadagi ohtrasti. Ning sportlastelgi oli oma roll: noor Johannes Kotkas, tõmbas Pätsul hambaid välja.
Auhindu andsid aga kätte minevikukuulsused: Paul Pinna (Peeter Kaljuvee), Ants Laikmaa (Tõnu Tamm), Georg Lurich (Ott Kiivikas), Lydia Koidula (Katrin Valkna) ning isegi loomalikult hüperseksuaalne filmistaar Kutsu Juku (Taavi Teplenkov). Palju kannatanud sõdivast riigist Ameerikast oli kohale saabunud Miliza Korjus, kellele Ivan Orav oli valmis seadnud ajalehte keeratud paraja hädaabi-kompsu küünalde, seebi ja suitsuvorstiga. Poliitiline korrektsus pole meid veel tõesti lõplikult ohjanud.
Nii et nalja sai rohkem kui kunagi enne.
…
Sel aastal sai arhitektuuri suure preemia laiale üldsusele esialgu veel täiesti tundmatu nimi. Toomas Rank. Rägavere mõisa ennistamise eest. Rank ütleb, et tema parimad projektid on seni jäänud paberile. Näiteks toob ta Noorsooteatri konkursitöö. Tegelikult taastasid klassitsistliku kompleksi nõukogude ajal Fredi Tomps ja Leila Pärtelpoeg. Rangi abiga sai Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskusest taas mõis selle sõna algupärases mõttes. Selle vahega, et nüüd on rikaste saksa parunite asemel pukis ameerika ärimees. Auhinna juures ongi see ainuke “aga”. Kas kogu kultuuriüldsuse auhind võib olla kellegi kodu? Õnneks saab mõisa siiski eelnevalt aega kokku leppides seestpooltki vaadata. Rangi abiga vahetati kommunikatsioonid, korda sai tehtud vana trepihall, õhtuküljele tehti rõdu jms. Väärtustamist leidis ka disainer Kristjan Holmi pöörane idee viia Veneetsia arhitektuuribiennaalile Ago Külma ja Jukka-Pekka Jaloveera tehtud hobupeldik ning laienduseks Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeni rahvalik kuivkäimla raamatu tekstid-pildid. Seda projekti kureerisid Liina Jänes ja Pille Epner; näituse kujundas Tõnu Kaalep, fotod tegi Ingmar Muusikus. Nii kõva meediamüra nagu aastal 2004 pole varem küll ükski Eesti ekspositsioon välismaal tekitanud. Ilmselt teeb peldikust ehituskunsti ja mitte kunstisündmuse eelkõige ruumilisus. Tundub kuidagi trafaretne, et üks auhindadest läks Mari Kurismaale Draamateatri renoveerimise eest. Ka Jungenti büroo (sisekujundus Jan J Graps ja Ken Kristjan Ruut), kui võrrelda teiste kaasaegsete töökeskkondadega, väga ei üllata. Sümpaatsed on erinevate faktuuride kasutamine, värvilisest klaasist vaheseinad ning Kaido Ole maalide aktiivne integreerimine ruumi. Parimaks objektiks peeti rafineeritud vormikäsitluse poolest Martin Aunini Ülemiste hotelli. Võrreldes paljude teiste vastavatud majutusasutustega on siin ka välisilmes rohkem esteetilist jumet. Rõõmu kui palju!
Karin Paulus
…
Peapreemiad Tõnu Kaljustele ja Ene Lambile õigustasid end igati. Kaljuste oli eelmisel aastal mees nagu orkester, ja peaaegu igas rollis täie eest väljas. Müütidesse sukeldunud “Eesti ballaadide” hirmuäratav, kergelt somnambuulne ja agressiivne etendus ei pidanud ju otse meeldima, aga hinge läks ta ometi. Midagi eestlase igavesest olemusest oli Kaljuste värskes muusikalises teostuses (ja Tormise viisis) niisuguse arhailiselt sümboolse vormi leidnud, mida oma pingsusastmelt polnud vähemalt viimased viis aastat eesti kultuuriruumis näinud. Kaljuste tegevus elavdas eelmisel aastal ka kõhnukest eesti ooperielu, kuid nimelt – elavdas. Loodetavasti tõuseb kvaliteet sel aastal.
Meediakära põlgava ja pelgava Ene Lambi monograafia ekspressionismist eesti kunstis on kaua tehtud kaunikene – sotsiaalseteid põhjuseid stiili geneesina esiletoov põhjalik analüütiline kunstiajaloo uurimus, aastatepikkuse arhiivitöö väärikas kokkuvõte, milles tilga tõrvana meepotis hulbib lohakas toimetajatöö. “Eks vaatame Lambist järele” - tõenäoliselt hakkame kolleegide keskel just nii (analoogselt Vaga ja Kalmu raamatutele) ütlema kui vaja ekspressionismi kohta mõnda fakti, autorit või loomefilosoofiat üle kontrollida.
Kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali preemiaist vääris kindlasti äramärkimist Eve Kask Tallinna graafikatriennaali, vanima rahvusvahelise eesti kunstisündmuse, korraldamise eest. Kask on püsimatu vaim, ning triennaali on ta aastaid tagant tõuganud küll organiseerijana, ürituste kureerijana, managerina ja ma ei tea kellena veel. Suurest graafikust (kes ta oli 1980. aastate lõpul) on saanud suur suhtekorraldaja, ja seda positiivses tähenduses. Marko Laimre näitus oli kaunis toores, aga ometi mulluse unise kunstiaasta väheseid väljapanekuid, mis reageeris tegelikkuses toimuvale teravalt ühiskondlikku dialoogi tekitada püüdes.
Kõrvalpilku muude valdkondade premeerituile visates on mul hea meel, et sõelale jäid näiteks fotoajakirja Cheese asutaja ja fanaatiline toimetaja Tiit Lepp, 19. sajandi Tallinna ooperiajaloost uurimuse kirjutanud muusikateadlane Kristel Pappel ja helilooja Galina Grigorjeva oma uute teostega.
Harry Liivrand
….
Krista Aru sai Kultuurkapitali nõukogu preemia 100 000 krooni “tulemusliku töö eesti humanitaarkultuuri arendamisel, Eesti Kirjandusmuuseumi kujundamisel teaduse tippkeskuseks”.
Eelneva lause lugeja, kes pole teadusbürokraatiaga kursis, ei pruugi aimatagi, et “tippkeskus” pole selline metafoor nagu “tippkutt” vaid hoopis rahvusvaheliselt kasutusel teadusasutuste auaste (center of excellence). Kirjandusmuuseum on ainus humanitaar-teadusasutus Eestis, kel selline staatus. Nii et kui vanasti oli muuseum all ja Keele ja Kirjanduse Instituut peal, siis nüüd on hoopis muuseum peal. See sai võimalikuks tänu 10 aastat muuseumit juhtinud Krista organiseerimisvõimele. Akadeemik Arvo Krikmanni juhitavasse Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskusse koondati tipptegijad (Jaan Undusk, Jaan Ross, Rein Veidemann), kes muidu muuseumis tööl ei käigi ning nii esindab Kirjandusmuuseum võimsaimat olemasolevat teaduspotentsiaali. See tähendab ka rahvusvahelist raha.
Krista Aru ühendab endas kolleeg Rutt Hinrikuse sõnul tähelepanuväärsel moel erilise majandusliku taibukuse (tal pole mingit majandusdirektorit abiks, aga aina planeerib, ehitab ja remondib), idealistliku rahvusliku teadlasehoiaku (tuntud Jaan Tõnisssoni ja tema Postimehe uurija) ning ajakirjaniku (hariduselt on Krista ajakirjanik) julguse ja söakuse suhtlemisel avalikkuse ning riigiasutustega.
Ühesõnaga: tõeline leid igale kultuuriasutusele.
Kalev Kesküla
