Ohtlik hüpe vabadusse

Sõja järel Läände põgenenud eestlased kandis KGB erilisse, fotodega teatmikku. Tabamisel võis “kodumaa reetureid” oodata mahalaskmine.

Riigiarhiivis hoitakse KGB salajast raamatut kurjategijatest, keda peeti Nõukogudemaale ohtlikuks. Selles 1969. aastal trükitud alfabeetilises teatmeteoses on ka mitme eestlase nimed, kelle ainus kuritegu oli, et nad ei tahtnud enam sotsialistlikus paradiisis elada. Eri viise kasutades põgenesid need julged eestlased Läände. Neid nimetati kodumaa reeturiteks ning tabamisel oodanuks neid halvimal juhul mahalaskmine.

Kodumaa reetur oli KGB silmis ka 20aastane Manivald Rästas, kes 1955. aasta märtsis põgenes kaubalaeval Tartu Inglismaale. Rästase lugu on üks kõige paremini dokumenteeritud põgenemisi. Inglismaal andis noormees intervjuusid ja tema katsumustest ilmus Rootsis raamat “Tulin kodumaalt” (1955). Samuti on Riigiarhiivis alles KGB uuri­mistoimik tema kohta.

Rästast KGB-l kätte saada ei õnnestunud, ent tema lähedastel tuli taluda tundidepikkusi ülekuulamisi julgeolekus.

Ebaõnnestunud põgenemised
Juunis 1954 asus Tallinna Merekauba­sadamasse laadijana tööle 19aastane Lellest pärit noormees Manivald Rästas. Ta oli istunud Paide ja Patarei vanglas ning lõpuks Koluvere noortevanglas – kuulipilduja ja püssi varjamise eest mõisteti Rästasele üheksa aastat, kuid jaanuaris 1952 sai ta amnestia. Töökoht sadamas polnud juhuslik valik. “Kui kuulsin, et Tallinna sadamast läheb laevu ka Inglismaale, läbis mind kuum hoog. Kodumaalt põgenemise mõtet olin vanglast vabanemise  järel ikka mõnikord hellitanud.”

Sadamasse tööle pääsenud, hakkas Rästas kohe otsima võimalusi Eestist põgenemiseks. Algul proovis noormees peita end Poolasse minevale laevale, kuna Inglismaale sõitvaid laevu ei tulnud ega tulnud. “Juba neli korda olin ma oma kummikotti värske veega täitnud, iga kord asjatult.” Rästas sai samas väärt kogemuse võrra rikkamaks, ehk oligi tema õnn, et ta end kohe esimesele laevale ei peitnud. Poolasse mineval puksiiril juhtus ta nägema, kuidas piirivalvurid ülemise söekihi pikkade oradega läbi torkisid. Nad kon­trollisid, ega keegi pole end söekihiga katnud. Nii talitati iga välismaale sõitva laeva puhul.

20. novembril 1954 aga avanes võimalus, mida Rästas otsustas kasutada. Tallinna sadamasse saabus paberimassi järele aurulaev Tartu. Laev, mida oli hiljuti näidatud nädalaringvaates, kuna selle meeskond oli päästnud põlema süttinud Taani tanklaevalt meremehed. Paraku põgenemisplaan kukkus läbi – Rästas sattus miilitsasse, sest eelmisest töökohast Paide ehitusvalitsuses oli ta loata lahkunud. Kuigi Manivald pääses peagi vabaks, oli juba hilja – Tartu laadimine oli lõppenud.

Üheksa päeva vintsutusi
Pärast mitut kuud närvilist ootamist saabus 10. märtsil rõõmusõnum: ­Tartu on Inglismaalt tagasi ja juba järgmisel päeval algab laadimine. Tööde alates tegi Rästas brigadiriga ­usalduslikult juttu, et kavatseb minna mõneks päevaks hüppesse, Paidesse omakseid vaatama. Brigadir laitis muidugi plaani ägedalt maha.

Sobiv koht peitmiseks oli Rästasel juba varakult välja vaadatud. Trümmi nurk redeliga aga oli jäänud ootamatult lagedaks. “Hakkasin üliraskeid pakke tirima nurga poole, kuna teised rahulikult kõrvalseina juures ladusid. Ehitasin meeleheites valli oma pesale ümber, higi voolates ja lõõtsutades.” Kui brigaad vahetuse lõpetas, varjus Rästas, taskus šokolaad ja kummikott veega, oma peidukohta. “Kuhu siis Rästas on j äänud?” küsis keegi. “Ta tahtis kangesti Paidesse minna – nähtavasti panigi ajama,” kõlas brigadiri hääl. Peagi suleti luugid ja saabus pilkane pimedus.

Laev hakkas liikuma, kuid varsti jäi Tallinna reidil ankrusse. “Mul oli asi selge. Minu põgenemine on avastatud, laev on saanud radiogrammi ja otsitakse läbi!” käis Rästasel peast läbi. Midagi aga ei juhtunud, kuid laev seisis, vist isegi kolm päeva.

Veepudeli sisu kahanes ähvardavalt. Nii ähvardavalt, et Manivald viis selle enda juurest kaugemale ära. Asjata. “Poolteadvusetult unest ärgates leidsin kummikoti enda kõrval - tühjana. Olin enda teadmata kõik vee ära joonud ja ometi oli mul veel janu.”

Ühel hetkel ei olnud Rästas enam üksi. Pimedas laevaruumis oli järsku veel kaks põgenikku, naine ja mees, kes temaga rääkisid ja teda julgustasid. Või oli see unes? Järgmine kord ärkas Manivald täieliku vaikuse peale. Laeva masinad seisid. “Kas oleme kuskil Vene sadamas või juhiti laev Poolasse?” küsis noormees endalt.

Siis hakkas paistma valgus ja kõlas võõras keel. Trümmist viidi pakke ära. “Piilusin üle pakkide. Nägin jalgu, palju jalgu – ja kõigil nahkkingad jalas. Ei olnud kahtlust, see võis olla ainult Inglismaa.” Rästasele tuli jõud tagasi. Ta ronis tekile ja märkas kohe, et terve laeva serv oli maale vahtivaid meeskonna liikmeid täis. Nende vahelt läks tee laevatrepile. Ainuke tee.

Manivald võttis jõu ja julguse kokku ning sammus otse läbi venelaste “auvalve”. Kai äärelt vaatas talle vastu vahimees, kes valvas laevalt lahkujaid. Et aga Rästas oli võõras, pööras venelane pilgu temalt. Hetk hiljem oli Rästas juba Inglismaa pinnal. Mõningase kõndimise järel märkas ta maja, mille ukse kohal oli silt “Police”. Ta astus majja, esimesest uksest sisse, kus laua taga istus mundrimees. Manivald joonistas paberile laeva ja kirjutas sellele “Tartu”.

Mundrimees noogutas ja kutsus noormehe endaga kaasa.

Mehed kõndisid vaikides tükk aega, siis aga taipas Rästas, et minnakse tagasi sadama poole.

Ta peatus ja raputas nii kindlalt pead, kui suutis. ­Politseinik sai aru ja viis eestlase tagasi jaoskonda. Nüüd läksid kõik elevile. “Ja siis oli seal äkki mitu politseinikku. Nad patsutasid mulle õlale, keegi tõi suure taldrikutäie igasuguseid võileibu...” Rästas mõistis, et nüüd on ta vabaduses ja tal ei pruugi enam midagi karta. Üheksa päeva kestnud põgenemine oli lõppenud. 

Põgenemise eest – surma! 
Möödus mitu päeva, enne kui KGB Tallinnas ärkas. “Alates 17. märtsist 1955 Rästas ei tule tööle, tema töökaaslaste ja toanaabrite seas levis arvamus, et Rästas sai arstitõendiga töölt vabastuse. Teostatud kontroll tegi kindlaks, et arstitõendit pole Rästasele väljastatud.

Rästase kahtlane kadumine annab alust teda kahtlustada kodumaa reetmises,” teatas
polkovnik Barsuk. Ta andis 26. märtsil käsu Rästase elukoha, ühiselamutoa läbiotsimiseks.

Kuhu kadus Rästas, selgus KGB-le kiiresti. Otsida ei olnud teda vajagi, piisas vaid ajalehtede lugemisest. Nimelt ilmus Daily Expressi 24. märtsi numbris väike artikkel pealkirjaga “Saabus Rastus”, kus oli kõik kirjas.

“Kahvatu, kõhn noormees, riietatud ainult koredatesse pükstesse ja särgikusse, astus eile öösel Gravesendis politseiniku juurde ja kõneles erutatult võõrkeeles. Politseinik, oletades, et mees on pärit Thamesil seisvalt laevalt, viis ta politseijaoskonda, kus teda tulid vaatama immigratsiooniametnikud ja kõrgemad politseiohvitserid. Mees ­oskas rääkida vaid vene ja eesti keeles. Ta ütles, et tahab jääda sellele maale ja et on põgenenud raudse eesriide tagant. Ta ütles, et ta on ­Johanvitch Rastus, 20aastane, Eesti pealinnast Tallinnast – mis on nüüd Venemaa osa. Ta ütles, et saabus sel hommikul Graves­endi Vene laeval Tartu, millelt laaditi maha paberimassi.”

Kirjutis jätkub Rästase põgenemise lühikirjeldusega. Juttu on siin sellestki, et Tartu meeskond avastas põgeniku ja kavatses ta Tallinna tagasi toimetada. Rästasel aga õnnestus laevalt siiski põgeneda. Kas vahejuhtumist informeeriti KGBd või peapesu kartusel vaikiti see maha? Igal juhul on ajaleheväljalõige ühes tõlkega Rästase toimikus. Huvitav on aga see, et Rästase memuaari­des pole vahelejäämisest laeval sõnagi juttu. Või oli see inglise ajakirjaniku väljamõeldis?

Ükskõik kust KGB Rästase põgenemisest Tartu pardal teada sai, otsisid KGB ja piirivalve ohvitserid 6. aprillil Ventspilsi sadamas laeva trümmi läbi. Protokollist selgub, et laeva meeskond avastas ninas asuva trümmi tühjaks laadimisel Gravesendis hulga kahtlasi esemeid. Nende seas musta värvi närune sinel, vähekantud kombinesoon, katkine taskulamp, väikesteks tükkideks rebitud naisefoto jm.

Aprilli keskel oli KGB-l süüdistus kokku klopsitud. Asitõenditeks olid nii Tartu trümmist avastatud esemed kui ka Daily Expressis ilmunud artikkel. Just viimases kirjapandu põhjal väitis julgeolek, et Inglismaa pinnale astunud Rästas “teatas, et reetis kodumaa”.

Nelja kuu pärast, 11. augustil 1955 mõistis sõjatribunal Tallinnas Rästasele tagaselja 25+5 aastat ühes vara konfiskeerimisega. Ka viimast klauslit oli võimatu täita, sest Rästasel lihtsalt ei olnud mingit vara. Seetõttu tuli hoopis koostada vara puudumise akt.

Prokurör aga ei jäänud Rästasele mõistetud liiga leebe karistusega rahule ja esitas jaanuaris 1956 protesti. Nõukogude Liidu ülemkohus rahuldas protesti ja määras põgenikule kodumaa reetmise eest karistuseks mahalaskmise. Kuna aga Rästas oli paraku Inglismaal, pidi kohtuotsusesse kirja panema, et NSVL territooriumile ilmumise korral tuleb Rästas kohtuotsuse täidesaatmiseks vahistada.

Rästas loomulikult ei kavatsenudki tagasi tulla ja nii püsis ta aastakümneid KGB tagaotsitavate nimekirjas. Tema isikukirjeldus ja noorpõlvefoto ilmusid KGB koostatud teatmikes kodumaa reeturite ja muude kurjategijate kohta. Tema jälitamine lõppes ENSV KGB ametliku teatega aprillist 1990. “Aastatel 1982–83 kolis Kanadasse, kus kon­trollimata andmetel suri kolme aasta möödudes.” Ainult surm vabastas Manivald Rästase KGB haardest.