09.01.2009, 00:00
Ohtlike sõnade käskija
Sünge romaaniga “Hundikutsikaeetika” debüteeriv Mikk Pärnits kasutab keelt mänguliselt ja leiab, et veel on aeg noortele autoritele soodne.
Mikk Pärnits (23) on Pärnu lähistelt pärit sulesepp, Eesti
lugejale tuttav kolme aasta taguse groteskse jutukogu “Näiv on
jääv” ning Vikerkaares, Värskes Rõhus ja mujal
avaldatud pudemete kaudu. Alanud aastal ilmub Pärnitsa sünge ja
satiiriline kaleidoskoopromaan “Hundikutsikaeetika”.
Mikul on keelega põnev suhe. “Keel, ehk märk, ehk Logos on
keeruline fenomen. Hävinematu ja igaühele ainuomasena püsib see,
kuni püsib kasutaja. Minu jaoks on keelel lõppeesmärk, mille
saavutamise nimel võib keelt kasutada moel, mida võiks pidada
vääraks, arusaamatuks või labaseks.” Noor autor
tunnistab, et keelt saab pruukida mänguliselt, aga ka relvana:
“Vahel on keel nagu Rubiku kuubik, tasuks mille lahendamise eest lendad
õhku. Tihti on inimesed keele ohvrid.”
Sõnasõdalane ei piirdu ühe tandriga. Lisaks satanismi- ja
kaosemaagia-teemaliste tekstide tõlkimisele inglise keelest on
Pärnits alter ego Adrian Shepardina võõrkeeles proosat
kirjutanud ja veebis ka avaldanud. “Oli aeg, mil mulle ei meeldinud eesti
keeles kirjutada; inglise keel paindus paremini. Praegu on Adrian aga
koomas,” valgustab Mikk, välistamata siiski elukogenuma
söör Shepardi rahvusvahelisele areenile naasmise võimalust.
“Mulle meeldib kaosemaagia juures, et sellel pole rangelt
piiritletud süsteemi. Peamine õpetus on, et oskused ja meetmed
tuleb ise välja töötada,” selgitab raamatute “Liber
Kaos”, “Kondenseeritud kaos” ja “Necronomicon”
tõlkija. “Iga praktiseerija meetod on ainulaadne.
Selline lähenemine arendab kujutlusvõimet ja taiplikkust, mida
enamik usundeid ja filosoofiaid ei paku.” Mikk usub, et on arbujana
praktilisi tulemusi saavutanud, aga targu ei nimeta neid.
“Mõjud ületavad aega ja ruumi, on mõnikord
retroaktiivsed ja alati avatud tõlgendustele.
Mõnda
asja ei tohigi mäletada,” teab Mikk.
“Hundikutsikaeetika” ilmumisjärge oodates pole autor
jõude istunud. Kirjandusžurnaali Värske Rõhk 15. number
avaldas kilde pooleliolevast käsikirjast nimega “Sümboolne
Eesti pimedus”.
“Teos koosneb miniatuuridest, mis on
nagu vabas vormis luuletused. Läbivaks teemaks on riik, milles elame, ning
vahetud sümbolid ja kogemused, mida see pakub,” teatab Pärnits,
rõhutades seejuures, et teos ei ole kuidagi poliitiline ega
argumentatiivne.
Pärnits leiab, et praegune Eesti
kirjanduskliima on noortele autoritele veel soodne. “Aeg on avaldada;
praegu on veel Metsik Lääs. Sisetunne ütleb, et varsti tulevad
ajad, mil kõike enam nii vabalt letile paisata ei saa. Saabub pimedam
periood,” ennustab Mikk.