Ohtlike sõnade käskija

Sünge romaaniga “Hundikutsikaeetika” debüteeriv Mikk Pärnits kasutab keelt mänguliselt ja leiab, et veel on aeg noortele autoritele soodne.

Mikk Pärnits (23) on Pärnu lähistelt pärit sulesepp, Eesti lugejale tuttav kolme aasta taguse groteskse jutukogu “Näiv on jääv” ning Vikerkaares, Värskes Rõhus ja mujal avaldatud pudemete kaudu. Alanud aastal ilmub Pärnitsa sünge ja satiiriline kaleidoskoopromaan “Hundikutsikaeetika”.

Mikul on keelega põnev suhe. “Keel, ehk märk, ehk Logos on keeruline fenomen. Hävinematu ja igaühele ainuomasena püsib see, kuni püsib kasutaja. Minu jaoks on keelel lõppeesmärk, mille saavutamise nimel võib keelt kasutada moel, mida võiks pidada vääraks, arusaamatuks või labaseks.” Noor autor tunnistab, et keelt saab pruukida mänguliselt, aga ka relvana: “Vahel on keel nagu Rubiku kuubik, tasuks mille lahendamise eest lendad õhku. Tihti on inimesed keele ohvrid.”

Sõnasõdalane ei piirdu ühe tandriga. Lisaks satanismi- ja kaosemaagia-teemaliste tekstide tõlkimisele inglise keelest on Pärnits alter ego Adrian Shepardina võõrkeeles proosat kirjutanud ja veebis ka avaldanud. “Oli aeg, mil mulle ei meeldinud eesti keeles kirjutada; inglise keel paindus paremini. Praegu on Adrian aga koomas,” valgustab Mikk, välistamata siiski elukogenuma söör Shepardi rahvusvahelisele areenile naasmise võimalust.

“Mulle meeldib kaosemaagia juures, et sellel pole rangelt piiritletud süsteemi. Peamine õpetus on, et oskused ja meetmed tuleb ise välja töötada,” selgitab raamatute “Liber Kaos”, “Kondenseeritud kaos” ja “Necronomicon” tõlkija. “Iga praktiseerija meetod on ainulaadne.

Selline lähenemine arendab kujutlusvõimet ja taiplikkust, mida enamik usundeid ja filosoofiaid ei paku.” Mikk usub, et on arbujana praktilisi tulemusi saavutanud, aga targu ei nimeta neid.

“Mõjud ületavad aega ja ruumi, on mõnikord retroaktiivsed ja alati avatud tõlgendustele.

Mõnda asja ei tohigi mäletada,” teab Mikk.

“Hundikutsikaeetika” ilmumisjärge oodates pole autor jõude istunud. Kirjandusžurnaali Värske Rõhk 15. number avaldas kilde pooleliolevast käsikirjast nimega “Sümboolne Eesti pimedus”.

“Teos koosneb miniatuuridest, mis on nagu vabas vormis luuletused. Läbivaks teemaks on riik, milles elame, ning vahetud sümbolid ja kogemused, mida see pakub,” teatab Pärnits, rõhutades seejuures, et teos ei ole kuidagi poliitiline ega argumentatiivne.

Pärnits leiab, et praegune Eesti kirjanduskliima on noortele autoritele veel soodne. “Aeg on avaldada; praegu on veel Metsik Lääs. Sisetunne ütleb, et varsti tulevad ajad, mil kõike enam nii vabalt letile paisata ei saa. Saabub pimedam periood,” ennustab Mikk.