Niisiis, kui te juba Kilmartenis olete, siis leiate ehk aega läbi astuda ka meie kunstigaleriist MOOG. See pole muidugi mingi Viinistu, sest näitusepinda on vähem, kuid möödunud nädalal avasime seal sõpradega esimese väljapaneku Eesti kunstniku Hinkus Holgado (pärisnimega Markus Kasemaa) maalidega. Avamisel oli mitukümmend inimest (peamiselt eestlased) ja viimased külalised lahkusid tükk aega pärast keskööd nii lõbusas tujus, et mõni unustas isegi isiklikke asju maha.

King Rexroth nägi hulga vaeva maalide külge nööride seadmisega, kuid tegelikult puudub Kilmartenis gravitatsioon ning kinnitusvahendid pole vajalikud. Tema tahtis aga, et kõik oleks nagu päris. Kilmarten ise ei ole "päris", ta on osa virtuaalmaailmast Second Life. Rangelt võttes paikneb ta ühes California serveris ning Newtoni füüsikaseadused seal ei kehti.

Samas jään ma selle "päris" maailma  peale mõeldes sageli kimpu, sest minu jaoks on Kilmarten ja Second Life isegi rohkem päris kui näiteks Gondvana superkontinent, aiaskulptuurid Räpinas või näiteks see osa Gucci pükstest, mille eest tarbija kõige rohkem maksab, kuid mis kõige vähem aitab kaasa keha kaitsmisele külma eest, ehk siis Gucci kaubamärk. Või kui palju tegeleb reaalsusega malet mängiv vanaisa?

Olgu füüsikaga, kuidas on, Second Life'i sotsiaalne tegelikkus on kirev nagu 1920. aastate Pariis. Tuhanded veidrates kostüümides immigrandid pärisreaalsusest istuvad kohvikutes ja parkides. Iga nädal toimuvad loengud, raamatuesitlused, filmiseansid, etendused, jazz'iüritused, kontserdid. Ka majanduslik reaalsus näeb välja huvitav, sest on olemas palju inimesi, kelle igapäevane töö on virtuaalne kinnisvaraarendus, kaubandus, asjade loomine, moekunst, disain, arhitektuur.

Second Life'is saan ma kuulata Kurt Vonneguti või Lawrence Lessigi loenguid, mis kahjuks KUMUs võimalik ei ole. Veel ebatõenäolisem on, et ma saaksin neile esinejatele isiklikult küsimusi esitada. Järelikult on Vonnegut ja Lessig minu jaoks reaalsemad tänu virtuaalmaailmale. Muidugi jäävad need suurkujud siiski meile mõnevõrra vähem "tegelikuks" kui nendele õnnelikele inimestele, kes nendega iga päev füüsiliselt kohtuda saavad või said.

Meil Second Life'is on ühest kohast teise liikumine väga lihtne. Selleks sobib kõige paremini teleporteerumine. Samas on inimtegevusele seal olemas ka ootamatuid piiranguid. Näiteks sain kutse U2 kontserdile, kuid korraldajad hoiatasid, et ma pean juuksed koju jätma, sest kui kohal on kümneid hõljuvate soengutega kuulajaid, võib server aeglaseks jääda ja see hakkavat üritust segama! Rääkimata muidugi sellest, et kui arvutipark peaks hävima, siis hääbub meie teine elu olematusse.

Väga lihtne on sildistada virtuaalmaailma kui veidrike või tehnoloogiaspetsialistide hobi. See on aga üha v&aum l;hem tõsi, sest märkamatult on tänapäeva inimese elu iga külg üha virtuaalsem. Virtuaalne on majandus ja raha, virtuaalne on meelelahutus, virtuaalsete väärtuste eest makstakse järjest rohkem. Virtuaalne on poliitika ja Edgar Savisaare blogi. Muide, Õigekeelsussõnaraamat defineerib sõna virtuaalsus järgmiselt: "võimalik, kuid toimumata; näiv-, teostatud teisiti, kui näib". Selle järgi võttes ei olegi virtuaalne reaalse maailma vastand, vaid midagi täiesti võimalikku.

Ei ole tähtis, mis saab ühest või teisest arvutiprogrammist või tema loojatest. Oluline on hoopis see, mida võib Second Life meile õpetada inimkonna võimaluste kohta. Võimalik, et tulevikus näeb kogu internet välja nagu Second Life. Võimalik, et Second Life'is käimine on sama loomulik kui ajalehe või raamatu lugemine. Ent võimalik on kahjuks ka see, et sellest kõigest ei tule üldse midagi välja. Mina olen siin selleks, et teada saada.

Tulge külla.