Õhtusöök Berlusconiga
Rooma. Villa Madama. Itaalia välisministeeriumi villa terassilt avaneb hea vaade ajaloo austajatele. On näha fragmente tuhandeaastastest ehitistest ja ka Mussolini algatusel ehitatud suursugusust.
Hiljem jõllitan alasti kümblejaid söögisaali laes. See on hiline renessanss. Milline harmoonia! Freskode kirkad värvid ja värvilised road. Kui Silvio Berlusconi õhtu edenedes selgitab, et lasi spetsiaalselt valmistada Itaalia trikoloori värvides road, tundub see usutav. Ju valvab peaminister ka niisuguste detailide järele.
Peab minema nõnda, nagu Berlusconi tahab. "Kõik, mis olen ette võtnud, on hästi läinud. Olen ehitanud linnu, ostnud telekanaleid ja olen ainuke, kes on võitnud Euroopa karika neli korda," tunnistab ta hiljem, vihjates sellele, et on jalgpalliklubi AC Milan omanik.
Berlusconi saatjaskonnast õhkub perekondlikku ühtekuuluvustunnet ning peaministrist endast isiklikku eestkostet. Aga see pole räige ja võõrastav nagu mõnes diktaatoriga riigis. Berlusconi lähemad nõuandjad on keskealised vaikivad mehed, kes eriti hoogsate fraaside ajal kaasa noogutavad ja keda peaminister nimetab aeg-ajalt oma sõbraks. Ihukaitsjaid on ohtralt, samas ei tuhni keegi käekottides ja kusagil pole metalliotsijaid.
Ürituse algus viibib. Peaminister on veel Milanos, kus üritab klattida räsida saanud suhteid koalitsioonipartnerite vahel. Mõned äärmuslased on hakanud perutama – neile ei meeldi mõned Berlusconi reformid. Võib juhtuda, et Berlusconi ei tulegi. See oleks skandaal, sest Itaalia valitsus on sõjalennukiga õhtusöögiks kohale toonud lennukitäie ajakirjanikke Brüsselist.
Hakatakse serveerima. Toit ju jahtub. Insalata Caprese e Pennette "tricolore". Hoolikalt lipuvärvidesse kujundatud pastaroog.
Silvio ilmub uksest, mis mu lauale kõige lähemal, silmad väsinult vidukil, samm käbe. Embab paari ametnikku ja vaatab mulle etteheitvalt otsa. Jälle üks kohustuslik etteaste, tahaks ta öelda. Maandub siis lauda, kuhu juhtumisi sattunud kauneid naisi: veetlev ungarlanna, pikakasvuline Minna Helsinkin Sanomatest ja elavaloomuline türklanna, kes ei jäta kunagi küsimata, millal Türgi Euroopa Liitu võetakse. Näen, et Berslusconi soojeneb, muutub lahkemaks ja lobiseb, ent ei kipu sõna võtma. Kell läheneb südaööle. Arutleme, kas Berlusconi on tõesti nii üleolev, et piirdub lobisemisega väikeses grupis ja arvab, et säravast aust ja kolmevärvilisest õhtusöögist on küllalt.
Aga siis algab etteaste, mis kestab ligi kaks tundi. Berlusconi ütleb ära kõnepuldist ja esineb laudade vahel püsti seistes, hoogsalt ja selgelt nagu "Kutsuva tulukese" saatejuht. Kõigepealt teeb ülevaate Itaalia ees seisvatest ülesannetest. Kui jutt jõuab Euroliidu uue põhiseaduseni, lubab ta esimese pisut krõbedama nalja. Meenutab hea sõnaga paavsti valimise protseduuri ja paneb ette, et ehk peaks samamoodi Euroopa valitsusjuhid kinni panema, et nad põhiseaduse kiiresti valmis teeksid. Saksa kolleeg Süddeutsche Zeitungist, kes on terve päeva metoodiliselt Itaalia ametiisikuid vaenanud küsimustega Itaalia-Saksa räsitud suhetest, küsib nüüd, miks turismiministri lahtilaskmine nii kaua aega võttis.
"Mida teha? Itaalias on viimase 50 aasta jooksul olnud 57 valitsust ja samal ajal ei anna põhiseadus peaministrile võimalust ministreid vallandada. Peab olema rohkem võimu ja riigiaparaat tuleb teha sama efektiivseks kui äriettevõte!".
"Näete, Schröder tuleb ikkagi Itaaliasse puhkama, tuleval aastal!" hüüatab ta, kui üks nõunik surab talle ette paberi uudisega Saksamaalt.
"Aga kas Itaalia ja teiega seotud ootamatus ei ohusta Euroopa Liitu selle poole aasta jooksul, kui olete eesistuja?" tuleb järgmine küsimus. "Kui loen artikleid enda kohta, siis tunnen, et kujutatu on minu vastand. Kui on olemas keegi, kes on mõõdukas ja tasakaalukas, siis olen see mina. Olen uuendaja! See ei tähenda ootamatust ja ohtu!".
Berlusconi saab hoo sisse. Ta teeb tundelise ülevaate oma kümneaastasest poliitikuteest. Saame teada, et ta on ühendanud rahvast kommunistide vastu. Olnud küll opositsioonis, aga siis taas tulnud. Ja suure osa ajast võtab jutt kohtusüsteemi patoloogiast (see on ka Berlusconi termin). "Ühtki itaallast pole nõnda taga kiusatud kui mind!" (See ongi tema esinemise kõige vastuolulisem osa, nõnda, et me hiljem vaidleme, kas tegu on paranoikuga või siis väga siira inimesega. Mõlemad variandid on võimalikud.)
Berlusconi ei raiska ilukõneks sõnu. Kahtlemata on tegu väga tugeva isiksusega. Ent kas ta on siiras? Või on see väga hästi esitatud näitemäng? "Kas tahate näha, kus Gary Cooper kaunitaridega vallatles?" küsib Berlusconi lõpetuseks. Marsime mööda pikka keerdtreppi Villa Madama rõdule, vaatame linna ja siirdume luksuslikku vannituppa. Üritan Berlusconist pilti teha, aga Berlusconi ei püsi hetkegi paigal. Tõstab käe mu suunas öeldes, et mis siin ikka pildistada, olen täitsa tavaline inimene. Tema prantsuse keel on suurepärane, see on ju arenenud vulgaarladina keelest.
Siis suur roomlane lahkub. Kell hakkab kaks saama.
