Teine, kümneaastase kogemusega ohvitser lahkus, sest ei näinud enam oma valdkonnas arenguvõimalust. Päev enne lahkumist pakutud palgatõus tundus talle mõnitamisena. Kolmas püüdis minna missioonile, kuid tema otsene ülemus ei saanud lubada tubli töömehe äraminekut. Neljas ei tahtnud minna missioonile, sest see oleks lõhkunud tema perekonna.
Selliseid näiteid on veel umbes kakssada, kõik ohvitseridest, kes on ühel või teisel põhjusel reservi läinud – teisisõnu lahkunud kaitseväe tegevteenistusest.

Kaitseväe andmeil on ohvitseridega sõlmitud viie aasta jooksul 99 lepingut ja lõpetatud 260 – see teeb 160-pealise vahe.
Peastaabis personaliosakonda juhtiv kolonelleitnant Peeter Läns täpsustas, et siin on küll väike statistikanüanss: tegelikult on reservi läinud 214 ja kõrgemast sõjakoolist juurde tulnud 136 nooremohvitseri. Kaitseväes töötab praegu umbes 900 ohvitseri ja 1600 allohvitseri.

„Ülejäänud ohvitserid on lahkunud kas piirvanuse täitumise tõttu või teistesse struktuuriüksustesse suunamisega,” teatas ta kirjalikus vastuses, pidades teiste üksuste all silmas kaitseministeeriumi, kaitseliitu või politsei- ja piirivalveametit. Kuid ka tema sõnum on selge: „Iga väljaõppinud kaitseväelase teenistusest lahkumine on kaitseväe ja Eesti riigikaitse jaoks tervikuna suur kaotus.”

Kes lahkub ja miks?

Sama muret on juba varem väljendanud kaitseväe uus juhataja Riho Terras, kes detsembris nentis kaitseväe personalimuresid kommenteerides, et allohvitsere ja ohvitsere värvata on keeruline. „Kaadri voolavus langetab kvaliteeti,” ütles ta ja täpsustas, et uued tulijad on noored ja kogenematud.

Kõige tõenäolisem lahkuja on peastaabi andmeil noorem­ohvitser, kes on teeninud aktiivselt umbes kuus kuni kümme aastat. „Nende lahkumine on suureks kaotuseks, sest ohvitseri pole võimalik nii-öelda tänavalt värvata,” selgitas Läns.

„Ohvitseri elukutse eeldab pikka, põhjalikku ja kulukat väljaõpet ning pidevat enesetäiendamist.”

Põhjuseks peetakse üldiselt palkasid – seda on selgelt väljendanud Eesti Päevalehega rääkinud endised kaitseväelased. Länski viitab töötasude konkurentsivõimele: 2011. aastal laekus neile kokku 233 lahkumisankeeti, kus nimetati põhjuseks „kaitseväe teenistuse eripärale mittevastavat palka”.

„Kaitseväe palgakärped masu ajal olid umbes 20 protsenti, aga elukalliduse tõus oli aastas neli-viis protsenti ja see on kaitseväelaste sisetulekule oma jälje jätnud,” rääkis Läns.
Taustaks on aga vaja nimetada, et 2007–2008 tõusid kaitseväelaste palgad 15–20%, see tähendab, et masu ajal kärbiti nende töötasu veidi rohkem, kui oli varem tõstetud.

Länsi sõnul on kaitsevägi sel aastal leidnud võimaluse leevendada elukalliduse tõusust tingitud reaalse sissetuleku vähenemist – seda on nõudnud kaitseminister –, kuid praegu vaid 1,2–1,6%.

Raha selleks leiti sisemistest ressurssidest. „Majanduslanguse eelsele tasemele jõudmiseni on veel pikk tee käia,” nentis ta.

Läns nendib, et viimase viie aastaga on lahkunud palju logistika eriala ohvitsere, keda nende väljaõppe tõttu hinnatakse erasektoris.
„Lisaks otsitud erialadele on ohvitser veel ka kogenud juht ja on oma oskuste ja teadmiste poolest hinnatud ka tsiviilmaailmas,” selgitas ta.
Kes tuleb asemele?

Samamoodi on tema sõnul surve all õhuvägi ja merevägi, sest seal teenivad kaitseväelased on saanud spetsiifilise ettevalmistuse, mida vajatakse väga ka tsiviilsektoris.

Siingi on kaitseminister teinud ettekirjutuse „võimaluse korral tõsta mõnede kaitseväe tegevuse kriitiliste erialade spetsialistide palkasid”.

Kuigi kogenud ohvitseride asendamine värskelt lõpetanud noortega ei pruugi olla kõige parem variant – peavad nad ju hakkama üpris algusest ennast tööga kurssi viima –, langeb just nendele kõige suurem lootus kaitseväge taas ohvitseridega mehitada. Viimase viie aasta jooksul on kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) kõrgema sõjakooli lõpetanud 136 nooremleitnanti, peale selle koolitab sõjakool ohvitsere ka nooremohvitseride kursusel, mis eeldavad juba kõrgemat haridust.
Sõjakool saab oma arvud sisseastumisvajaduse kohta samuti kaitseväe peastaabist ja kõrgema sõjakooli ülema kolonelleitnant Mati Tikerpuu sõnul arvestatakse kavasid koostades kogu kaitseväe vajadust kolme kuni viie aasta perspektiivis.

„Laias laastus on arvestuse aluseks kaitseväe erinevate väeosade rühmaülemate vajadus,” selgitas ta.

Millega aga motiveerida neid jätkama, kui nad on mõne aasta teeninud rühmaülemana, enne kui karjääriga edasi jõuavad?
„Lisaks teenistusalastele väljakutsetele ja aatelisele teenistusele peab ohvitseride teenistustasu samuti neid motiveerima,” kinnitas Peeter Läns.



ÜKS KÜSIMUS

kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhi asetäitja kt

Kas uus kaitseväe teenistuse seadus aitab lahendada kaadri voolavuse probleeme ja palgamuret?

Uus kaitseväeteenistuse seadus ei ole iseenesest mingi võluvits, mis vähendaks kaitseväelaste teenistusest lahkumist ja muid personaliprobleeme.

Kindlasti peab parandama ka kaitseväesiseseid personaliregulatsioone ja -protseduure, et igapäevast teenistust ja karjääri paremini korraldada, ning samuti peab leidma sisemiste ressursside arvel võimalusi kaitseväelaste palgataseme tõstmiseks. Uus seadus annab nende küsimuste paremaks lahendamiseks ainult üldise raamistiku.
Olulisemate muudatustena näeb uus kaitseväeteenistuse seadus ette kaadrikaitseväelaste palgareformi, mis seejuures ei tähenda automaatselt palga suurenemist. Küll aga muutub palgakorraldus senisega võrreldes läbipaistvamaks. Edaspidi hakkab iga kaadrikaitseväelane saama konkreetse ametikoha eripärast tulenevat põhipalka, millele võib lisanduda kuni 20-protsendine lisatasu.

Teiseks muudab uue kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu rakendamine paindlikumaks kogu senise kaitseväeteenistuse süsteemi. Kui üheks oluliseks lahkumise põhjuseks on nimetatud paremaid arengu- ja karjäärivõimalusi väljaspool kaitseväge, siis selle leevendamiseks näeb eelnõu ette teenistussuhte ajutise peatamise võimalust sarnaselt avaliku teenistuse seadusega.

See tähendab, et kaitsevägi juba eeldusena arvestab võrreldes praegusega võimalust, et inimestel võib tekkida vajadus ajutiseks teenistuseks väljaspool kaitseväge, ja seda ei käsitata enam koostöösuhte lõppemisena ega otsese probleemina.