30.08.2007, 00:00
OHVRID ISAMAA ALTARILE
Lille turismitalu peremehe ja Isamaaliidu rahvusliku
fraktsiooni liikme Jüri Värneri Jõelähtme valla ohvritalu
õuel ei hakka esimese hooga midagi ebaharilikku silma. Talu nagu talu
ikka!
Alles ajapikku joonistuvad välja õõvastavad detailid. Kolpadest tehtud joogianumad, sääre- ja ribikontidest maitsekalt üleslaotud kuurike, second-hand riidekauplus ja aukartustäratav kuldhammaste kollektsioon.
“Kõige rohkem ohverdatakse Keskerakonna liikmeid,” räägib peremees meile reipalt. “Aga te ärge arvake, et ma siin IRLi liikmetele mingit soodustust või hinnaalandust teen! Kõige rohkem ohverdab hoopis Reformierakond. Ka sotsid on väga tublid, see Rummi-poiss (Hannes Rumm – toimetaja) elas mul juulis päris siin ja oli abiks. Energiline noormees, aga vahel läks nagu pisut liiale, teate, ohverdamine ei ole piinamine, need on ikka iseasjad... Noh, Strandberg käis vaatamas, aga ütles, et mul ei ole ikka õige ökoohverdus. Nii et kus rohelised ohverdavad, seda ma ei tea...”
Miks ohverdatakse enim just Keskerakonna liikmeid?
“Ma ei usu, et siin on midagi tegemist teiste erakondade vaenuga. Küllap lihtsalt seepärast, et Keskerakonnal on kõige rohkem liikmeid. Juhtub mõni ära kaduma, eriti mõni noorliige, kes seda ikka tähele paneb või sellest küsib. Võetakse uus vennike vastu, mõne kuu pärast kaob ka see jne, jne...”
“Kuidas see ohverdamine siis käib? Lööte lihtsalt mättasse või kuulub asja juurde mingi kindel rituaal või protseduur?”
“Kuulge, noormees, teil näib ohverdamisest küll hirmus primitiivne arusaam olevat! Kõigepealt: on olemas palju erinevaid ohvritoomise vise. Kõige hinnalisem on vereohver. Reformierakond toob selle ainult eriti tähtsate sündmuste puhul, nagu valimised või Ansipi sünnipäev. Selleks laseb mõni nende tähtsam tegelane keskerakondlasest ohvril vere välja, ülejäänud seltskond loeb sinna juurde Reformierakonna põhikirja. Kindlasti tuleb välja lasta kogu veri, muidu ei võta jumalad ohvrit vastu. Pärast raiun ma liha väiksemateks tükkideks ja need jagatakse noororavatele laiali. Siis tuleb pisike järelpidu tantsu, laulu ja Põhiseaduse Pilsneriga...”
“Siis on veel tuleohvrid, kus ohver põletatakse, maaohvrite puhul jälle maetakse ohver elusalt. Muide, see, mida Tarantino oma “Kill Bill 2s” “Texase matuseks” nimetab, on tegelikult “Jõelähtme matus”, minu suguvõsa pealt maha viksitud. Nii ohverdas juba mu vaarisa...”
Tõusev trend show’maailmas
Värner juhtab meid vahepeal kaevu juurde. Püstloodis seinad, vähemalt 12 meetrit sügav, põhjas sünge tume vesi.
“Naisi tuuakse tavaliselt veeohvriks,” jätkab abivalmis peremees oma seletusi. “Lihtsalt visatakse vastava tseremoonia saatel vette ja ongi tehtud. Hiljem õngitsen raipe välja ja matan kaevu ligi maha. Näiteks Vanilla Ninja ohverdab niimoodi pidevalt oma neljandat liiget. Et järgmine album ikka rohkem müüks ja kontserdid õnneks läheksid. Muidu pole ohverdusel ju vigagi, aga nende repertuaar hakkab juba pähe kuluma, muudkui üks “Bad Girls” ja “Black Symphony”, võiksid vahelduseks kas või “Õllepruulijat” laulda...”
“Aga muidu on tseremoonia soliidne, alati tellitakse ohvrile ka maitsekas hauakivi,” Värner viipab haudade poole. Esimesel kivil ilutseb Maarja Kivi, teisel Triinu Kivilaane nimi, edasi tulevad vähemtu ntud tegijad. Üks hauakivi asub reast väljas.
“Nojah, see on sellele Mari-Leen-mis-ta-nüüd-oligile,” teatab peremees. “Kuulge, kas see on see tibi, kes seda “Rahuldamata Kunksmoori” laulab? Ahah. Tema on siis nagu järgmine või nii. Ega ta ise veel teagi, et ta Ninjadesse kutsutakse, aga Piret Järvis tellis talle kivi juba ära.”
“Ka Koit Toomel on heaks tavaks iga oma järjekordne tüdruk-sõber, kellega suhe lörri läheb, veeohvriks tuua. Kes nad siin kõik olnud ongi,” heidab Värner pilgu oma märkmikusse. “Nii ... Teesi Durdina ... Katre Uusmaa ... Kaia Triisa... Koit istub ohverdamise ajal ise kaevurakkel ja laulab oma “Mere lapsi”... Vaat see on ilus! Lausa pisara toob silma!”
Värneri nimekiri
“Noh, siin käib ju tegelikult igasuguste elualade esindajaid. Ärimehi käib palju, eks äri edu nimel tasub ikka ohverdada... Peale muusikute käivad ka näitlejad, kunstnikud, kirjanikud... Muide, Kivirähkiga juhtus päris tore lugu. Kui ta oma viimasele raamatule kuidagi hoogu sisse ei saanud, siis vedas siia kellegi Jüri Pino ja kellegi Erkki Kõlu. Ja tõi viinaohvri...”
Viinaohvri?
“Nojah, mehed võtsid öö otsa viina, aga hommikul keelas Kivirähk neile kahele peaparandust anda. See Kõlu viskas kohe sussid püsti, aga Pino oli ikka eriliselt visa hingega, vigises ja vingerdas mul siin kolm päeva õue peal...”
“Aga teid vist huvitavad rohkem kolleegid?” heidab peremees kavala pilgu meie poole. “Teate, nendest on mul siin lausa järjekord moodustunud...” Ja Värner võtab välja aukartustäratavalt suure paberirulli.
“Nii, pärast seda, kui Luik Delfi tasku pistis, ootavad siia saatmist Allan Sombri, Mart Pukk ja Ville Jehe. Et äkki hakkab portaalil veel paremini minema... Täna hommikul helistas Kadastik Postimehest, näib et keegi Pullerits tuleb tuleohvriks tuua. Tema ohverdatakse hea ajakirjandustava altarile... Muide, tulehakatiseks saatis Kadastik mulle 50 000 eksemplari Eesti Päevalehte...”
“Siis veel see Oliver Kruuda... See vahetas oma Ärielu toimetuse välja. Kollektiivne maaohver, terve nädalavahetuse matsin, nii et rakud pihus... Aga noormehed, kuidas teie nimed on? Äkki olete ka nimekirjas, siis poleks teil vaja linna tagasi sõitagi..?”
Katsume, et kaome. Jüri Värner meid taga ajama ei hakka. Nagu ta juba ütles – tööd on niigi palju, tuhanded ohvrid tahavad toomist. Eks jääb siis järgmiseks korraks!
Alles ajapikku joonistuvad välja õõvastavad detailid. Kolpadest tehtud joogianumad, sääre- ja ribikontidest maitsekalt üleslaotud kuurike, second-hand riidekauplus ja aukartustäratav kuldhammaste kollektsioon.
“Kõige rohkem ohverdatakse Keskerakonna liikmeid,” räägib peremees meile reipalt. “Aga te ärge arvake, et ma siin IRLi liikmetele mingit soodustust või hinnaalandust teen! Kõige rohkem ohverdab hoopis Reformierakond. Ka sotsid on väga tublid, see Rummi-poiss (Hannes Rumm – toimetaja) elas mul juulis päris siin ja oli abiks. Energiline noormees, aga vahel läks nagu pisut liiale, teate, ohverdamine ei ole piinamine, need on ikka iseasjad... Noh, Strandberg käis vaatamas, aga ütles, et mul ei ole ikka õige ökoohverdus. Nii et kus rohelised ohverdavad, seda ma ei tea...”
Miks ohverdatakse enim just Keskerakonna liikmeid?
“Ma ei usu, et siin on midagi tegemist teiste erakondade vaenuga. Küllap lihtsalt seepärast, et Keskerakonnal on kõige rohkem liikmeid. Juhtub mõni ära kaduma, eriti mõni noorliige, kes seda ikka tähele paneb või sellest küsib. Võetakse uus vennike vastu, mõne kuu pärast kaob ka see jne, jne...”
“Kuidas see ohverdamine siis käib? Lööte lihtsalt mättasse või kuulub asja juurde mingi kindel rituaal või protseduur?”
“Kuulge, noormees, teil näib ohverdamisest küll hirmus primitiivne arusaam olevat! Kõigepealt: on olemas palju erinevaid ohvritoomise vise. Kõige hinnalisem on vereohver. Reformierakond toob selle ainult eriti tähtsate sündmuste puhul, nagu valimised või Ansipi sünnipäev. Selleks laseb mõni nende tähtsam tegelane keskerakondlasest ohvril vere välja, ülejäänud seltskond loeb sinna juurde Reformierakonna põhikirja. Kindlasti tuleb välja lasta kogu veri, muidu ei võta jumalad ohvrit vastu. Pärast raiun ma liha väiksemateks tükkideks ja need jagatakse noororavatele laiali. Siis tuleb pisike järelpidu tantsu, laulu ja Põhiseaduse Pilsneriga...”
“Siis on veel tuleohvrid, kus ohver põletatakse, maaohvrite puhul jälle maetakse ohver elusalt. Muide, see, mida Tarantino oma “Kill Bill 2s” “Texase matuseks” nimetab, on tegelikult “Jõelähtme matus”, minu suguvõsa pealt maha viksitud. Nii ohverdas juba mu vaarisa...”
Tõusev trend show’maailmas
Värner juhtab meid vahepeal kaevu juurde. Püstloodis seinad, vähemalt 12 meetrit sügav, põhjas sünge tume vesi.
“Naisi tuuakse tavaliselt veeohvriks,” jätkab abivalmis peremees oma seletusi. “Lihtsalt visatakse vastava tseremoonia saatel vette ja ongi tehtud. Hiljem õngitsen raipe välja ja matan kaevu ligi maha. Näiteks Vanilla Ninja ohverdab niimoodi pidevalt oma neljandat liiget. Et järgmine album ikka rohkem müüks ja kontserdid õnneks läheksid. Muidu pole ohverdusel ju vigagi, aga nende repertuaar hakkab juba pähe kuluma, muudkui üks “Bad Girls” ja “Black Symphony”, võiksid vahelduseks kas või “Õllepruulijat” laulda...”
“Aga muidu on tseremoonia soliidne, alati tellitakse ohvrile ka maitsekas hauakivi,” Värner viipab haudade poole. Esimesel kivil ilutseb Maarja Kivi, teisel Triinu Kivilaane nimi, edasi tulevad vähemtu ntud tegijad. Üks hauakivi asub reast väljas.
“Nojah, see on sellele Mari-Leen-mis-ta-nüüd-oligile,” teatab peremees. “Kuulge, kas see on see tibi, kes seda “Rahuldamata Kunksmoori” laulab? Ahah. Tema on siis nagu järgmine või nii. Ega ta ise veel teagi, et ta Ninjadesse kutsutakse, aga Piret Järvis tellis talle kivi juba ära.”
“Ka Koit Toomel on heaks tavaks iga oma järjekordne tüdruk-sõber, kellega suhe lörri läheb, veeohvriks tuua. Kes nad siin kõik olnud ongi,” heidab Värner pilgu oma märkmikusse. “Nii ... Teesi Durdina ... Katre Uusmaa ... Kaia Triisa... Koit istub ohverdamise ajal ise kaevurakkel ja laulab oma “Mere lapsi”... Vaat see on ilus! Lausa pisara toob silma!”
Värneri nimekiri
“Noh, siin käib ju tegelikult igasuguste elualade esindajaid. Ärimehi käib palju, eks äri edu nimel tasub ikka ohverdada... Peale muusikute käivad ka näitlejad, kunstnikud, kirjanikud... Muide, Kivirähkiga juhtus päris tore lugu. Kui ta oma viimasele raamatule kuidagi hoogu sisse ei saanud, siis vedas siia kellegi Jüri Pino ja kellegi Erkki Kõlu. Ja tõi viinaohvri...”
Viinaohvri?
“Nojah, mehed võtsid öö otsa viina, aga hommikul keelas Kivirähk neile kahele peaparandust anda. See Kõlu viskas kohe sussid püsti, aga Pino oli ikka eriliselt visa hingega, vigises ja vingerdas mul siin kolm päeva õue peal...”
“Aga teid vist huvitavad rohkem kolleegid?” heidab peremees kavala pilgu meie poole. “Teate, nendest on mul siin lausa järjekord moodustunud...” Ja Värner võtab välja aukartustäratavalt suure paberirulli.
“Nii, pärast seda, kui Luik Delfi tasku pistis, ootavad siia saatmist Allan Sombri, Mart Pukk ja Ville Jehe. Et äkki hakkab portaalil veel paremini minema... Täna hommikul helistas Kadastik Postimehest, näib et keegi Pullerits tuleb tuleohvriks tuua. Tema ohverdatakse hea ajakirjandustava altarile... Muide, tulehakatiseks saatis Kadastik mulle 50 000 eksemplari Eesti Päevalehte...”
“Siis veel see Oliver Kruuda... See vahetas oma Ärielu toimetuse välja. Kollektiivne maaohver, terve nädalavahetuse matsin, nii et rakud pihus... Aga noormehed, kuidas teie nimed on? Äkki olete ka nimekirjas, siis poleks teil vaja linna tagasi sõitagi..?”
Katsume, et kaome. Jüri Värner meid taga ajama ei hakka. Nagu ta juba ütles – tööd on niigi palju, tuhanded ohvrid tahavad toomist. Eks jääb siis järgmiseks korraks!