29.02.2008, 00:00
Ökoist sunniviisil
Enne Eestisse elama asumist ei süüdistanud mind
keegi ökoismis. Ma olin hoopis New Yorgi yuppie – laristaja
tüüp, kes hambaid harjates laseb veel joosta; selline, kes ostab
kõige suurema boileri, et saaks tundide kaupa duši all vedelda.
Ma tulin riigist, mille lipukirjaks Edward Abbey nimetab “Rohkem on
parem”.
Aga kui me naisega Eestisse kolisime, siis ehitasime
endale Piritale põhupallidest maja ja inimesed hakkasid mind ökoks
pidama. Tegelikult olen ma üsna tavaline mees ja lihtsalt armastan oma
naist. Ma hakkasin ehitama ökomaja sellepärast, et naine tahtis.
Oleksin kas või õllepurkidest maja ehitanud, kui ta oleks
palunud. Aga ma ei ole mingil juhul roheline. Ausalt öeldes oli ainus
põhjus oma käed prügiseks teha see, et me ei leidnud
ehitusmehi. Neil kõigil oli raha tegemisega nii kiire, et keegi ei
viitsinud aeglast tööd ette võtta. “Palju pappi ja
ruttu” tähendab tõlkes küprokit, mitte põhupalle.
Niisiis me ehitasime ise. Ja selle käigus selgus mulle nii mõndagi
– näiteks, et ökoehitus on tõeline nuhtlus. Ma saan aru
küll, miks enamik inimesi sellega ei tegele.
Veel selgus, et
alates esimese põhupalli asetamisest maja karkassi vahele sai
yuppie’st põlualune. Mingi kuramuse hipi sihuke. See tundus mulle
saatuse irooniana – ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, kui ma olin
noor mees, polnud ma ilmselt vähem ahne kui kõige hullemad Eesti
uusrikkad. Teiseks, sest Pirita algne hoonestus oli looduslikest materjalidest,
mitte betoonist. Albin Strutzkin ehitas endale merevaatega puumaja.
Nüüd on nii Strutzkini maja kui ka vaade kadunud. Minu teada ei
ole Eesti uuel iseseisvusajal Piritale ehitatud ühtki maja, mis oleks
kooskõlas selle piirkonna algupärase traditsiooniga. Lisaks on
värsked eurokarpmajad hoopis rohkem suguluses Nõukogude
pärandiga kui Eesti omaga – mäletate nõukogude kommet
ehitada mõne meetri kaugusele elegantsest saksa mõisahoonest
hruštšovka?
Viimasel ajal on Pirital TOPi hotelli
ümbritseva maa ümber käinud Eesti seebiooper. Poliitikud (kaasa
arvatud Härra Esiroheline Jüri Ratas) on kampa löönud
arendajatega ja tahaksid linna ühele vähestest
“väljaarendamata” rannaaladest püsti panna korterid 700
inimesele (ja 400 parkimiskohta). Paistab, et nad ongi alla
neelanud laiendamise laiendamise enda pärast, toetades inimsoo
igavest üritust päike kinni ehitada. Aga kas me saamegi oodata
endi loodud süsteemilt midagi paremat? “Hierarhilised
institutsioonid on nagu suured buldooserid,” hoiatas Abbey, “mis
alluvad iga juhtkangi taha istunud narri kapriisile.”
Pirita
Selts ja teised kodanikuühendused on arenduse vastu välja astunud.
Vähem kui kahe nädala jooksul väljendas sada uut inimest
omavalitsusele oma muret. Kirjavahetuse põhjal, mida ma olen
näinud, jääb mulje, et linnaosavanem Tiit Terik võtab
arendust kui sündinud fakti. Terik on rasvases kirjas
rõhutanud, et see on “eramaa”. Aga minu maa on samuti. Ja
see ei tähenda, et omavalitsus oleks lubanud mul ehitada, mida süda
lustib. Mul tuli ikkagi küsida naabritelt allkirjad ja käia kaks
korda linnaarhitekti juures, kui ma tahtsin oma maja ühe meetri
võrra nihutada. Ja seda kõike olemasoleva detailplaneeringu
puhul. TOPi projekt on aga alles üldplaneeringu staadiumis. Just
nüüd on minu meelest see aeg, kus kodanikud peaksid saama oma
muredega välja tulla. Ja omavalitsus peaks neid selleks julgustama, mitte
summutama teemat juttudega “eramaast”, millel omanik või
b teha, mida tahab.
Eestlased ei armasta lähestikku elada. Ei
taha olla kellegi naabrid. Eestlane tahab elada omas majas oma heki varjus nii,
et järgmise elamiseni on kaks kilomeetrit. Mitte et meelelaad ise
oleks kuidagi ebaõige. Lihtsalt niisuguse elu võimalikkus
lõppes umbes 75 aasta eest.
Ma ei tea, miks omavalitsus arvab, et
Pirita elanike arv peaks olema 18 000. Ma pole kuulnud selle kohta ühtki
mõistlikku selgitust. Abbey nimetas seda
“laienemine-on-progress-sündroomiks” ja jõudis oma
kuulsa tähelepanekuni, et “laienemine laienemise pärast on
vähkkasvaja ideoloogia”. Nukker on, et kui küllalt paljud
inimesed nii arvama hakkavad, on Pirital 18 000 elanikku peagi kindlustatud. Ja
kui me nii ägedalt laieneme, siis lakkab Pirita olemast Pirita.
Võib-olla ma olen lihtsalt üks endise yuppie hüüdja
hääl kõrbes. Aga üks on selge. Kui ühtmoodi
mõtlevad eestlased kokku ei tule ja oma veendumuste eest välja ei
astu, siis ähvardab Piritat oht saada Viru Keskuseks. Mulle meeldib, mida
Abbey ütles minnalaskmise kohta: “Veendumus ilma tegudeta on
mürk hingele.” Tundub, et eestlased on liiga kaua vait olnud. Isegi
tagasihoidlikul inimesel on lubatud oma veendumuste eest välja astuda.
Tegelikult, ma arvan, on see kohustus.
Scott Diel on Ameerika
ajakirjanik, kelle sisekujundajast abikaasaga ehitatud põhumaja Pirital
sai Kauni kodu konkursil parima ökoehitise tiitli.