Oligarhid kohtukulli ees

Londoni kohtus arutatakse nelja miljardi dollarilist nõuet. Kokku on läinud Venemaa presidentide usaldusalused.

Vene eliit on teatavasti oma suhtumises Läände õige silmakirjalik. Rahvaga suheldes räägitakse Vene igipõlistest voorustest ja Lääne tühisusest või lausa kuritegelikest vallutusplaanidest emakese Venemaa suhtes, ent omavahele jäädes arutatakse, kes on saatnud oma lapsed millisesse Lääne ülikooli või kes on kus Euroopa mäestikus-rannikul omandanud kinnisvara, võimaliku plaaniga sinna päriselt ära kolida.

Mis võib-olla polegi nii halb mõte. Üldiselt mõjub Läände kolimine tsiviliseerivalt. Kaks väga rikast vene päritolu inimest – oligarh ­Boriss ­Berezovski (62), isiklik varandus 1,4 miljardit USA dollarit, ja oligarh Roman Abramovitš (41), varandus 24,3 miljardit USA dollarit – on asunud omavahelisi suhteid klaarima Londoni kohtus (London Commercial Court).

Kui nad elaks Vene reeglite järgi, siis oleks omavaheliste suhete klaarimiseks muidki võimalusi: kas käia teineteise peale Kremli kabinettides kaebamas või siis halvemal juhul üritada teineteist tappa.

Jeltsini sõber, Putini upitaja

Berezovski ja Abramovitši kohtusaaga algas tänavu 20. aprillil. Hagejaks oli  Berezovski.

Meeldetuletuseks: kunagise Venemaa presidendi ­Boriss Jeltsini isikliku sõbra ärikarjäär algas 90. aastate alguses Mercedese autode impordiga; siis võttis ta üle Venemaa autotööstuse hiiglase Avtovazi, seejärel naftakompanii Sibneft ja telekanali ORT. 1996. aasta presidendivalimistel rakendas ta ORT kanali Jeltsini propagandavankri ette.

Berezovskit peeti Kremli halliks kardinaliks, ta oli sõber Jeltsini tütre Tatjanaga ning üldlevinud arvamuse kohaselt kuulus ta perekonnaringi. (“Perekond” ehk vene keeles semja on siinkohal mõiste maffia seaduste järgi elava maailma aukoodeksis: see, mis loeb, pole mitte vere-, vaid ärisugulus).  Berezovski olevat aidanud ka seni vähetuntud Vladimir Putini sellesse ihaldatud perekonda. Ent pärast seda, kui tema protežee tõusis Venemaa presidendiks, läks ta Putiniga tülli. Räägitakse, et tüli alanud Berezovski telekanali ORT toonist aatomiallveelaeva Kursk katastroofi kajastamisel. ORT kritiseeris Putini käitumist õnnetuse järel ning seda polevat Putin andeks andnud.

Berezovski põgenes poliitilise pagulasena Suur­britanniasse. Londonis ta seniajani redutabki, olles tänase päevani Putini verivaenlane.

See võib olla ka põhjus, miks ta kaebas kohtusse oma kunagise sõbra Roman ­Abramovitši.

Kes on ühtlasi Putini sõber.

Ent Abramovitš, erinevalt Berezovskist, ei ole mingi ex-friend, ta on suutnud jääda Putini sõbraks tänaseni. Järelikult: rünnates Abramovitšit ja tema “ausat” nime, rünnatakse tegelikult Putinit.

Aga see ei pruugi muidugi olla kogu motiiv. Kohtuvaidluse objektiks on neli miljardit dollarit, mida sõber Boriss tahaks sõber Romanilt saada. Seegi võib olla liikumapanevaks jõuks.

Kohtuistungi materjalidest nähtub, et Abramovitš on olnud president Putini sõnumiviijaks teistele ärimeestele. Kui Kreml tahtis kelleltki ära võtta tema äri, siis Abramovitš ratsutas ebasoosingusse langenud bojaari õuele ja andis valitseja soovid ning ähvardused edasi (tsaar Ivan Julmal olid seda tööd tegemas nn opritšnikud, metsikud sellid, kelle tundemärgiks oli sadula külge seotud koerapea ja luud).

Hageja süüdistuse kohaselt olevat “opritšnik” Abramovitš sundinud Berezovskit loobuma osalusest nafta - ja alumiiniumitööstuses. Kahju saanud sõber Boriss nelja miljardi dollari väärtuses, nagu eespool mainitud.

Abramovitš mõistagi eitab seda.

Siinkohal lühidalt ka temast. Läinud sajandi 80ndate lõpus oli mees tegev mitmesugustes kooperatiivides (väidetakse, et müüs tänaval plastmassist piiluparte), siis läks üle naftaga tegelemisele, pannes väidetavasti pihta terve ešelonitäie Kaliningradi sõjaväebaasile mõeldud kütust. 90ndate keskel oli ta koos Berezovskiga naftakompanii Sibneft omanik, samal ajal alustas ka alumiiniumiäri, olles ühe maailma suurima sellealase korporatsiooni Rusal asutajaid.

90ndate keskel möllas selle tööstusharu ümber tõeline sõda, mille käigus olla tapetud sadakond inimest – ärimehi, ajakirjanikke, ametnikke. Abramovitš jäi kuidagimoodi ellu. Ta elas isegi üpris hästi, lausa õilmitses, suurendades oma varandust kordades. 1999. aastal valiti ta Tšukotka kuberneriks. Kuid see polnud ilmselt ärihuvi, vaid pigem poliitilise legitiimsuse saavutamise vahend – mees sai ex officio parlamendi ülemkoja liikmeks ning siit tulenevalt ka saadikupuutumatuse.

Abramovitš pidi ellujäämiseks maksma 500 miljonit dollarit

Kahe vägeva omavaheline kohtuvaidlus on nüüd edasi läinud. Aprillis avalikkuse ette tulnud Berezovski süüdistustele esitas Abramovitš 5. juulil sobilikud vastused. Kõik olnud hoopis teistmoodi.

Kui keegi on üldse olnud väljapressija ning vägivallatseja, siis mitte Abramovitš, vaid hoopiski Berezovski ise, kes tegutses väljapressimise ning “katusepakkumise” bisnises koos hiljuti manalateed läinud Gruusia oligarhi ­Badri ­Patarkatsišviliga (seda nime võib lugeja mäletada seoses kevadiste valimistega Gruusias, kui miljardär Patarkatsišvili püüdis opositsioonilise poliitikuna tõrjuda võimult Gruusia praegust presidenti Mihhail Saakašvilit).

Kostja Abramovitši väitel tuli temal kunagi noore ja algaja ärimehena maksta vanematele oligarhidele “katuseraha”. Patarkatsišvilile olevat ta näiteks alumiiniumisõja ajal maksnud 500 miljonit dollarit. Tänu sellele ta ellu jäigi.

Berezovskile maksnud ta märksa enam. Selleks, et Kremli hall kardinal ning Jeltsini sõber ja usaldusmees hoiaks oma kaitsvat kätt tema naftabisnise kohal. Viimaseks maksesummaks olevat olnud 1,3 miljardit dollarit.

2001. aastal olla Abramovitš kohtunud Šveitsis St. Moritzi lennujaamas oma kunagise kaitsja Patarkatsišviliga, kes andis edasi nõude sellise summa ülekandmiseks.

Ülekanne teostuski, vastutasuks nõudnud Abramovitš vaid seda, et ei Berezovski ega ka Patarkatsišvili ei räägiks enam tulevikus oma seostest Abramovitši äridega. Ühseõnaga, noorem ärimees ostis end vanematest kolleegidest-mentoritest vabaks. Patarkatsišvili ise saanud selle eest 585 miljonit dollarit.

“Katusepakkuja” leiti surnult

Patarkatsišvili (52) leiti selle aasta veebruaris surnuna oma Inglise kodus. Kui alguses vaadati kahtlustavalt Mihhail Saakašvili poole ja pärast Abramovitši paljastusi võib kahtlustada juba ka kedagi teist (ärme nimeta nimesid!), siis ametliku versiooni järgi suri ta südamerikke tagajärjel. Raha kokkuajamisel olevat ta südame hooletusse jätnud ning rasvumise tõttu võinud suvalisel hetkel siitilmast lahkuda.

Inglismaa pinnal vallandunud kohtuvaidluse lõpptulemust peab ilmselt ootam a kaua. Oligarhidel on raske midagi tõestada. President Jeltsini usaldusalune kohtus president Putini usaldusalusega, ehk siis sõber Boriss kohtus sõber Romaniga nelja silma all, mingeid pabereid keegi alla ei kirjutanud, tunnistajaid nendel kohtumistel polnud. Kui keegi oligi, siis ta kas vaikib nagu haud või ongi juba hauas.

Kuna aga kohtulik kuulamine toimub vanal heal Inglismaal, siis on selle ajakirjanduslik kajastamine tagatud. Mis tähendab seda, et me saame nii mõndagi huvitavat kuulda sellest, kuidas äri ja poliitika on tänasel Venemaal seotud ning milliseid meetodeid seal kasutatakse ja milliste summadega opereeritakse.