Olümpiamängude protestisümbol Zoitš

Ta edestas suusatavat delfiini, Ded Moroz’i ja kõiki teisi. Tema silmades on olümpiarõngad (et rõhutada sportlikke ideaale), peas aga tsaarikroon (et ei unustataks kandja võimsust). Ta on internetisünnitis Zoitš.

Sel nädalal algab aasta tähtsaim spordiüritus – taliolümpiamängud. Ehk “rospiliaad”, nagu see internetis ristiti (rospil – jupikaupa jaotamine, põhimõtteliselt riigivargus). Talimängude Venemaale jõudmise kohta pakub internetifolkloor näiteks sellist teooriat: “On võimalik, kuigi väheusutav, et järjekord lihtsalt jõudis suure ja võimsani, sest peaaegu kõigile riikidele tuleb anda olümpiamängude korraldamise võimalus. Vastasel juhul kaotavad need oma “rahvaste sõpruse” atmosfääri. Aga 2012. aastal pidi kätte jõudma maailma lõpp, nii et võib-olla taheti lihtsalt viimast nalja teha.”

Aga miks just Sotši? Sotši on suvekuurort, ja talispordialadega on sellel linnal vähe pistmist olnud. Sellepärast tuli vajalike objektide ehitamine võtta ette eriti laiahaardeliselt. Kulude kohta on nimetatud eri numbreid, rahvasuhu aga kinnistus väljend “üks olümpjard”. Rospil’i olemust selgitab näiteks järgmine anekdoot:

Sotši linnavalitsus korraldab staadioni ehitamiseks vähempakkumise.

Sakslased pakuvad: “Me ehitame 50 miljoniga! Kvaliteetselt, kiiresti, usaldusväärselt!”

Türklased: “Meie ehitame staadioni 20 miljoniga!”

Venelased: “Aga meie 60 miljoniga!”

Linnavalitsus: “No kuulge, miks nii kallilt?!”

Venelased: “Noh, 20 teile, 20 meile ja 20 türklastele!”