Juba üsna esimestel koolipäevadel surutakse pliiatsid kätte ja läheb lahti: tõmbame nüüd joone ilusasti ja veidi kaldu ülevalt alla, siia teeme paunakese, siia teeme lopsaka kaarekese, niimoodi ühendame ühe tähe teisega. Keeled püüdlikkusest suunurgast väljas, näpud ja käsi aegamööda krampi tõmbumas, tulevadki tähed, suured ja väikesed, siis sõnad ja kõige lõpuks laused. 99,9 protsendil lastest ei lähe neid oskusi koolile järgneva elu jooksul enam kunagi vaja.

Äkki saab teisiti?