Õnn idanaabrite õuel

Venemaalt saabuva objektiivse info põhjal võib väita, et nende uus president Dmitri Medvedjev (42) on kõige parem, kõige targem, kõige töökam, ja üldse kõigis valdkondades kõige kõigem.

Tundub, et vanad head kremlinoloogide ajad on tagasi. Kui mäletate, siis kremlinoloogia oli külma sõja aegne teadus, mille üks meetodeid oli analüüsida kommunistliku partei ladvikusse kuuluvate inimeste rivistumist Lenini mausoleumi tribüünil. Lääne spetsialistid proovisid siis iga üksiku inimese jõupositsiooni ära mõistada selle järgi, kui kaugel ta asetses suurte pühade ajal NLKP peasekretärist.

Viimastel päevadel on Moskvast tulnud põnevat informatsiooni, mille analüüsil kuluvad kunagised meetodid marjaks ära. Pühapäeval tulid vast valitud president Dmitri Medvedjev ja lahkuv president Vladimir Putin koos rahva ette; rääkima hakkas esimesena Medvedjev. Hmm ... kas võiks järeldada, et Medvedjev on hakanud end jõuliselt kehtestama?

Ent järgmisel päeval näidati Putini ja Medvedjevi töist vestlust – vana president lösutas mugavalt oma toolis, aga uus president istus sirge seljaga, käed koolipoisi kombel lauale pandud. Eeee ... tundub, et Putin ikkagi mängib esimest viiulit?

No ei tea. Tulles tagasi esimese episoodi juurde – Medvedjevil oli Kremli värvatest väljudes must nahkjope seljas, täiesti selline kagebeelis-tšekistlik, pane ainult rakmed revolvrikabuuriga ümber ja saada rahvavaenlasi üle kuulama, sellal kui Putinil oli seljas mingi tavaline tsiviilpalitu.

Nii, järelikult... Medvedjev ruulib, või kuidas?

Ent räägime parem sellest, mis on kindel.

Esiteks peab rõhutama, et Venemaa uus president on kõva töömees. 28. jaanuaril saatis tollal veel presidendivalimiste kandidaat Medvedjev keskvalimiskomisjonile kirja, kus ta teatas, et ei kavatse osaleda valimiseelsetes tele­väitlustes. Tema nn konkurendid ehk siis ülejäänud kolm kandidaati, kelle nimesid pole siinkohal vähimatki vajadust ära tuua, olevat selle peale solvunud ja üritanud koguni väita, et Medvedjev ei austa valijaid, ei taha rahvaga suhelda. Mis oli puhas laim: Medvedjev andis teada, et kogu valimiskampaania ajal ta jätkab tegevust peaministri esimese asetäitjana ja et tema päevad on äärmiselt tihedalt täidetud tööga. Mille sisu on muidugi rahva eest hoolitsemine. Polnud temal mahti istuda telestuudiotes ega grimeerimistubades.

Medvedjevil oli õigus. Rahvas ei saanud tema peale pahaseks. Möödunud aasta lõpus, Duuma valimiste eel, näitas ülevenemaaline arvamusuuring, et Venemaa kodanike arvates esinesid valimiseelsetes väitlustes kõige veenvamalt poliitikud Ühtse Venemaa nimelisest parteist. See on Putini partei. 69 protsenti küsitletutest arvas, et selle erakonna esindajad on vaidlustes oma oponentidest üle. Tõde oli, nagu ikka, veidi keerulisem  – tegelikult Ühtne Venemaa ei osalenud üheski väitluses. Põhimõtteliselt. Ja õige ka: ega Putini erakond poisikestest koosne, kes kogu ilmarahva ees mingite tühiste oponentidega vaidleksid. Venemaal väitleb kõige paremini see, kes ei väitle üldse. Medvedjev teab seda. Järelikult pole ta mitte ainult töökas, vaid ka väga tark.

Juba järgmisel päeval pärast oma raugematu töötahte väljendamist osales Leningradi ülikoolis juristiks õppinud Medvedjev oma tsunftivendade koosolekul. Ta on Venemaa Juristide Liidu liige (on rõõm öelda, et selle ühingu liikmepilet number üks lebab Valdimir Putini, tuntud jurist temagi, põuetaskus). Medvedjev esines aatekaaslaste ees üleskutsega edendada rahva hulgas õigusalast haritust.

Kaks päeva enne seda oli Medvedjev olnud Venemaa suuruselt kolmandas linnas – Nižni Novgorodis, kus ta suhtles valijatega, võttes selle tarvis ilmselt ühepäevase puhkuse. Presidendikandidaat pidas Nižni Novgorodi kremli taustal sütitava kõne, kus avaldas lootust, et kodanikud toetavad teda – ning muidugi ka ametisolevat presidenti – valimiste päeval oma jah-sõnaga. Tundus, et see oli eelnevalt vändatud valimisreklaam, mida näidati ülevenemaalistes telekanalite uudistesaadetes asepeaminstri töövisiidi (või oli see ikkagi puhkereis?) osana. Oleks seda teinud keegi teine, võinuks teda süüdistada valimisseaduse rikkumises. Juristidiplomiga Medvedjev seadusi muidugi ei riku. Õige on hoopiski öelda, et ta on seaduste tõlgendamisel paindlik ja loominguline.

Kuna Venemaa uuest presidendist võib rääkida nii palju head, et kogu tänane Ekspress saaks kaanest kaaneni täis, siis olgu järele jäänud napil pinnal lisatud vaid kõige olulisem.

Medvedjev on sportlik, täpselt samuti nagu tema mentor Putin. Tegeles nooruses tõstmisega, malemänguga, aerutamisega, praegu leiab iga päev aega basseini jaoks. Pole kahtlust, et ta teeks iga kell poolsada kätekõverdust, näidates koha kätte nii mõnelegi Eesti “vasakpoolsele kultuuritegelinskile”, kui tsiteerida üht minu auväärset kolleegi ühest auväärsest Eesti ajalehest.

Tõesti-tõesti! Pealtnäha pehme inimesena pole ta mingi möku. 19. veebruaril külastas Medvedjev Udmurtia pealinnas Iževskis kuulsat relvatehast (üleilmset kuulsust võitnud Kalašnikov tuleb just sealt), tutvudes suure huviga Vene relvameistrite uusima toodanguga. Nähtu pani tema silmad särama. “Millisele mehele siis ei meeldiks tehas, kus valmistatakse relvi,” teatas ta ajakirjanikele pärast seda.

Ka raamatute lugemisega ja muusika tarbimisega on Medvedjevil kõik korras. Ei midagi ekstravagantset. Tehnikaülikoolis professoriametit pidanud isa kinkis oma pojale kunagi “Väikese Nõukogude Entsüklopeedia”, mille sirvimisest tõusis Dimale edasises elus väga palju kasu. Ent lapsepõlvest on eredalt meelde jäänud ka Jules Verne’i “Kapten Granti lapsed”.

Hea valik seegi – romaan pajatab vapratest, leidlikest ja truudest inimestest. Klassikalist muusikat Medvedjev hindab, kuid tema kirg on hard-rock. Eriti Deep Purple’i nimeline kooslus, mille kõik plaadid (rariteetsete vinüülidena) on tal kenasti riiulil. Lemmiklugu on “Kentucky Woman”. Pahad pole ka Led Zeppelin ja Black Sabbath. Siiski möönab Medvedjev, et Nõukogude Vene rokil on omad plussid. Erinevalt Lääne karvastest panid kodumaised rõhku laulusõnadele.

Eraldi teema on Medvedjev ja religioon. Vast valitud president on öelnud Vene Õigeusukiriku kiituseks järgmist: “Õigeusukiriku taassünd on olulisel määral kaitsnud meid ränkade probleemide eest, mis tekksid 90. aastatel, kui uued majandussuhted hävitasid vana moraali.” Medvedjev leidis usu 23 aasta vanusena, kui ta laskis end ühes Peterburi kirikus ristida. Ta on juhtinud võimu ja kiriku koostööd koordineerivate nõukogude tööd nii Venemaa valitsuse kui ka Venemaa presidendi aparaadis.

Sarnase tegevusega on tuntust omandanud ka tema abikaasa Svetlana, kelle hooleks on noore põlvkonna hinge ja moraali edendamine riiklik-kirikliku programmi raames. Pole imestada, et Moskva patriarhaadi juhtkond reageeris Medvedjevi valimisele Venemaa presidendiks suurte rõõmuhõisetega Issanda poole.

Märksõnad “Black Sabbath” ja “õigeusu kirik” võivad jät ta uuest presidendist veidi kopitanud mulje, kuid ärgem laskem end eksitada! Medvedjev on tuntud interneti võimalusi kasutava ning hindava inimesena, kes võib kiidelda isegi “albaania keele” peensuste tundmisega (seesinane keel on vene kommijate leiutis – põhineb see ortograafia väänamisel, seades eesmärgiks vältida sõnade kirjutamist õigekirja reeglite järgi, kusjuures üht ja sama sõna ei tohi konkreetses sõnumis kaks korda ühtmoodi väänata). Kuna Medvedjev tunneb end võrgukeskkonnas sama koduselt nagu Šiškini karu männimetsas, on mõned pelglikud inimesed – nn demokraadid – hakanud kartma, et ta võib proovida Vene internetti tsenseerida. Hiina seltsimeeste eeskujul.

Kartusteks pole alust. 2006. aasta juulis andis Medvedjev ühes intervjuus pehmelt mõista, et talle ei meeldi tema endise asetäitja Vladislav Surkovi välja mõeldud ja Vene poliitladviku poolt õhinal kasutusele võetud mõiste “suveräänne demokraatia”. Medvedjevile meeldib lihtsalt demokraatia, kõiksugu täienduste ja piiranguteta.

Pealegi on ta avaldanud veendumust, et Venemaa vajab sõltumatut kohtuvõimu ning vaba ajakirjandust.

Venemaalt saabuva objektiivse ning tõese info põhjal otsustades on meie naabrid saanud väga hea presidendi. Lausa kadedaks teeb. Annaks kõigevägevam väikesele Eestilegi selliseid liidreid!

Dmitri Anatoli p Medvedjev

Sündinud 1965. aasta 14.septembril Leningradis
Abikaasa Svetlana, neiupõlves Linnik, silmarõõm ja sümpaatia juba koolipõlves
poeg Ilja, sünd. 1996
pikkus 162 sentimeetrit, mis asetab ta Prantsusmaa kunagise keisri Napoleoni ja praeguse presidendi Sarkozyga ühele latile
Õppis Leningradi ülikoolis õigusteadust
Diplomi sai 1987.aastal, kolm aastat hiljem kaitses sealsamas doktoritöö
1991-96 töötas Peterburi linnavalitsuses Putini alluvuses
Putini edutamisel Moskvasse läks oma šefiga kaasa
ning sai novembris presidendi administratsiooni ülema asetäitjaks
2000-2003 Gazpromi direktorite nõukogu esimees
Alaates 2003 presidendi administratsiooni ülem
Alates 2005 esimene asepeaminister, kureeris nn rahvuslikke projekte