30.10.2008, 00:00
Oo, Estonia!
Ekspress käis külas Gruusias, kohtus paljude lihtsate inimestega ja üritas nende abiga tõele lähemale jõuda.
Enne teele asumist meenub mulle mu elu peaaegu ainus kokkupuude
“päris” grusiinidega.
Vene sõjaväes
kuulus meie rühma ka kaks mägede poega. Võrreldes tavaliste
“tšurkadega” olid bidžod lahedad sellid ja ilma suurema
vaevata õppisid nad ära laulu “Kalle-Kusta”
eestikeelsed sõnad, mille saatel sööma marssisime.
Bidžode maast võiks kirjutada mitmel eri moel. Eriti praegu,
pärast järjekordset sõda. Et aga maa on mitmekesine, saavad
siia kokku pandud pildid ja mõtted, mis jäävad Thbilisi
ja Musta mere vahele.
Liiklus
Esimene
tugev emotsioon tabab mind hommikust liikluspilti vaadeldes.
Tõenäoliselt kolme sõidureaga teel liigub tossav autode
parv, kord neljakesi, kord viiekesi kõrvuti. Kusjuures suunatuli
töötab haruharva, signaal aga pidevalt.
Olen
mõelnud autorendi peale, kuid saan nüüd kohe aru, miks
kohaliku eluga rohkem kursis inimesed seda mõtet tungivalt maha
laidavad. See-eest kulgen edasised päevad üliedukalt nii marsrutka
kui “Juštšenko” teeneid kasutades. Viimane on Ukraina
päritolu kollane autobuss, millel pole ühtki kindlat peatust, kuid
mis sõidab kaugele ja mille pilet ei maksa peaaegu midagi.
Tuleb siiski tunnistada, et vaatamata näilisele kaosele ei näe ma
nädala jooksul ühtki avariid ega plekimõlkimist. Ainult
üks iseloomulik tunnus on grusiinide autodel: tihti puudub neil üks
esituli ja poritiib on korralikult kortsus.
Lehmad
Kui Kobuleti rongijaama perroonilt
ümber nurga keeran, järab kohalik lehm rahulikult punaste kaunite
õitega põõsast. Muidu viisaka väljanägemisega
raudteejaama esisel muruplatsil lösutab mitu värsket
pasahunnikut.
Kobuleti linna moodustab suuresti 13 kilomeetri
pikkune peatänav. Paarsada meetrit merest sellega paralleelselt
kulgevale teele jagub lehmi kogu ulatuses: nii nahistavad nad kuurordi
kõige peenema hotelli ümbruses, tuiavad ringi võpsikutes ja
aelevad lihtsalt keset teed.
Mu majaperemehe Gia sõnul on
laiskade linnakodanike, kes ei viitsi neid karjamaale viia ja seal ümber
tõstmas käia, koduloomad vabapidamisega harjunud, pugivad
kõhu linna vahel täis ja marsivad õhtuks nagu õiged
mehed koju tagasi.
Siiski on seesugune loomapidamine Gia
sõnul suur probleem, sest üha rohkem kipub lojuseid auto alla
jääma, eriti pimedas.
Vaesus
Halvema ärahoidmiseks hoiab Gia oma lehma maja taga
“metsas”. Tõsi, kui hiljem WC aknast välja piilun,
algab maja tagant surnuaed...
Lehmata poleks aga Kobuletis mingit
elu, sest elu on vaene. Ning süüdi on selles nii riik, sõda
kui ka ilmad.
Peamiselt turismist elatuva linnakese
mereäärne promenaad on täis pikitud eri mõõdus
külalistemaju. Kuna hooaeg on möödas, on tühjad nii rand
kui ka majad, kuid õiget teenistust nad tänavu ei toonud.
Pronksiöö järel halati meil turismi kokkukuivamise pärast,
siin on aga sõjast olulisem tegur ilm. Kui varem üürisid
kohalikud saja dollari eest päevas paar kuud kõik toad välja,
elasid nad sellest rahast nagu miškad aasta läbi. Tänavune
suvi on aga olnud nii kehv, et merevaatega toas, mida kohalik hotellipidaja
mulle näitab, on näha hallituse jälgi.
Sõda
Ma ei rända äsjastes sõjakolletes ega külasta
põgenikelaagreid. Püüan sõja hingust tabada tavaliste
inimeste silmis, aga tunnistan, et ei leidn
ud seda.
Kui Thbilisis kiriku juures raha kerjavalt mehelt
küsin: “Gde nogu poterjal? Na voine?” pidades silmas esimest
sõda 90ndate esimesel poolel, vastab ta siiski ausalt, et see läks
mädanema ja tuli gangreen. Niisiis tavaline asotsiaal...
Ka
paarkümmend kilomeetrit värsketest pommilehtritest eemal elavad
inimesed oma igapäevast elu ega vea sõda endaga kaasas. Neil on
hoopis muud probleemid ja oma sõjast rääkimise asemel esitavad
nad hoopis olulisemaid küsimusi.
KKK
Peaaegu iga grusiin küsib mult järgmist:
- 1. Kuidas
Eestis elu on?
“Hästi,” ütlen vastuseks ja mõtlen seda selles kontekstis täiesti siiralt. “Me elasime selle, mis teil siin, üle 17 aastat tagasi.”
Kohalik poiss Beli, kellest on saanud veinikaupmees nii Gruusias kui ka Ukrainas, ei ole pirnipuskari klaasi tõstes Eesti ja Gruusia sõprusest kõnelevate toostidega kitsi.
“Annaks jumal, et Venemaa meid rahule jätaks ja elu läheks nii, nagu meie tahame.”
Sedasama soovin neile minagi. - Kuidas on olla Nato liige?
See küsimus üllatab mind väga. Ma ei tea, kuivõrd eestlased seda küsimust oma Euroopa tuttavatele viis aastat tagasi esitasid, aga isegi Batumi turu lihamüüja suus kõlab see täiesti siiralt.
“Pole viga,” ütlen ma. “Meil on kõik rahulik ja niikaua, kui on rahulik, ei tea me ka seda, kuidas on tegelikult.”
“Jah, seda küll,” vastab ta. - 3. Kui suur on Eesti pension?
“Umbes 400 dollarit,” ütlen ning saan vastuseks
kadestava mõmina.
“Aga meil on 40 dollarit,”
ütleb Gia. Ta on töötu ja invaliid. “Meil siin on 90
protsenti rahvast töötu.”
Ilmselt sealt saavadki
alguse lehmakoogid linnatänaval ja kõikjal toimiv odavate
salasigarettide müügikett. Ning võib-olla on see ka
põhjus, miks grusiinid oma presidenti ei armasta.
Saakašvili
Hämmastav, et ma ei kohta
ühtki inimest, kellele president Saakašvili meeldiks.
Belil on selle kohta oma suurepärane tõdemus: poliitikas, eriti
Venemaaga, ei tohi olla nii keevaline. “Tuleb nagu teil asju
ajada,” ütleb ta, “diplomaatiliselt, rahulikult.”
Presidendiloss seisab Thbilisis üleval Kura jõe kohal
künkaveerel. Punavalge riigilipuga peegelklaasist kuppel näeb eemalt
välja nagu Louvre. Parajasti käib siin metsik saagimine ja
ümbrust täidab kuiv kivitolm. Mõnesaja meetri kaugusel
päris Elia künka tipus on Gruusia ja kogu Kaukaasia suurim ja
muinasjutuliselt uhke Sameeba katedraal.
Aga nende vahel ja
ümber laiub luitunud, olematu tänavasillutisega pooleldi
kokkuvarisenud ja väsinud agul. Kontrastid on kirjeldamatud.
Saakašvili palee kõrval kükitab ühe hurtsiku trepil
vanem mees ning vahib tolmumaskides töölisi.
“Noh,
kuidas on olla presidendilossi naaber?” küsin talt reipalt.
“Normalna,” vastab mees täiesti kiretult.
Hiljem kuulen kohalikelt munitsipaalpolitseinikelt, et mõne aasta
pärast läheb kogu see agul lammutamisele ja ümbruskond
kujundatakse presidendile ja jumalale vääriliseks.
Ning
lõpuks kuulen energilise ja läänemeelse presidendi kohta
kõige hullema rahvajutu. Nimelt peksnud Saakašvili ihukaitsjad
mõne aja eest baaris surnuks ühe mehe. Ning selle asemel, et
süüdlasi karistada, hakanud president neid hoopis k
aitsma. See aga grusiinide hinge ei mahu...
Oo,
Estonia!
Kodustest muredest hoolimata on grusiinide
suhtumine külalistesse, vähemalt eestlastesse, siiski
hämmastavalt sõbralik. Vastus küsimusele, kust olen, ei
jäta neist ühtegi ükskõikseks.
Vein ja
tšatša tuuakse välja ning lauake katab end imeväel.
Olgugi et Beli ei suuda meenutada, mis eriala tema õde Tallinnas
instituudis õppis, on tal paarikümne aasta tagusest Viru hotellist,
Tallinna vanalinnast ja Eesti tüdrukutest kõige paremad
mälestused.
“Tulen kindlasti sinna,” lubab ta oma
visiitkaarti ulatades.
Beli sõber Archil on aga sootuks
Eestis sõjaväes olnud. Ning meenutab heldimusega, kuidas ta
Saaremaa tüdrukutega Kuressaares “guljaitas”.
Hiljem, õhtul, kui veinist õhetav Archil mu linna vahelt
üles leiab ja juba eemalt “kuule, Eesti poiss”
hüüab, küsib ta kavalalt naeratades, kas ma ei võiks
tõlkida talle ühe lause, mille eestlased talle sõjaväes
õpetasid. Ning see kõlab: “Oh sa mu väike armas
tibukene.”
Tõlgin ja me lagistame pikalt naerda.