Operatsioon “Simm-litz”
Esmaspäeva pärastlõunal ei reeda Sauel Juure tänaval kõrguva uhke ridaelamu juures õieti miski, et vaid mõni päev varem toimus maja kolmest boksist põhjapoolseimas läbiotsimine ning pererahvas viidi rauduskäsi arestimajja.
Või siiski - maja ees, Simmide väravast vähem kui kümne meetri kaugusel vedeleb sinine kokku kägardatud kummikinnas. Kui üldse miski, siis just see annab tunnistust, et midagi ebatavalist pidi siin toimuma.
Tumma tunnistajana seisab valge maja akendeta otsaseina ääres Simmide tumehall Korea päritolu maastur. Maja taga aiamaal kõpitsev naabriproua aga räägib, et maasturi omanikud - kenad ja vaiksed inimesed muide - on juba paar päeva kadunud.
Aga laupäeval toimus siin midagi väga kummalist, ütleb proua. Simmidel oli palju külalisi. Maja ees seisis neli-viis võõrast autot ("mina neid välismaa masinaid ei tea") ja Simmide uksest käis sisse-välja palju noori mehi.
Näod olid meestel väga tõsised ja mis eriti imelik - "Jalas kandsid nad selliseid kilesusse, nagu kantakse meditsiiniasutustes, ja käes olid kindad ja imelikud aparaadid. Meenutasid trellpuuri."
"Kummalistele" aparaatidele on tagantjärele lihtne seletus. Kui Herman Simm koos abikaasa Heetega 90. aastate lõpus Juure tänavale kolis, jahmatas ta enne teda samas ridaealmuboksis elanud Toivo Asmerit sellega, et laskis majja vedada tohutu suure seifi. Küllap seifi lahti koukimiseks kaitsepolitseinikel (nemad olidki need noored tõsised külalised) puure tarvis läkski.
Sai "tõpraks" juba enne kohtus süüdimõistmist
Aga nüüd laskem kõnelda raskekahuritel.
Andrus Ansip, peaminister: "Reeturite, tõbraste eest ei ole absoluutselt kaitstud mitte ükski riik. Ja pigem näitab see Eesti riigi tugevust, et me oleme ühele reeturile praegu saanud jälile."
Jüri Pihl, siseminister, Kapo endine pealik: "Probleem sai lahenduse mitte pühapäeval, kus härra Simm arreteeriti, vaid meie jaoks juba palju varem. Olime probleemist teadlikud, töötasime selle nimel, et olukord lahendada, ja praeguseks on see õnnestunud."
Toomas Hendrik Ilves, president: "Loodan, et see kaasus ei jää venima ning jõuab kiire kohtulahendini, mille järel saame anda toimunule ka lõplikud hinnangud."
Muljet avaldav retoorika, ainult et mitte positiivses mõttes. Ei saa salata, et Eesti riik ja tema võimekad juhid on üle kümne aasta niinimetatud "tõbrast" oma rinnal soojendanud. Lasknud Nõukogude jõustruktuuride taustaga mehel teha isegi NATO mastaape arvestades vägeva tähelennu.
Seda esiteks.
Riigiprokuratuur ja isegi kohus käituvad täiesti pretsedenditult. Kui tavaliselt sisaldavad prokuratuuri pressiteated mõne kahtlusaluse vahistamisest rohkem infot toimepandu ja vähem kahtlustatava isiku kohta, siis seekord tehti risti vastupidi. "Herman Simmi ja tema abikaasat kahtlustatakse riigireetmises" ja punkt. Otsekui kahtlustataks Eestis iga nädal kedagi riigireetmises ja vahetuksid vaid nimed.
Mis ajavahemikul, mil moel, mis saladusi ja kellele Hermann ja Heete Simm edastasid, jättis riigiprokuratuur saladuseks. Saladuseks jäi esmaspäeval isegi see, kes on Simmide kaitsjad. Prokuratuuri vaikimine ei seganud aga päevalehtedel sel nädalal avaldada detailirohkeid kirjeldusi, kui head tööd kaitsepolitsei Simmide paljastamisel tegi ja k u i põhjalikke ütlusi Herman Simm ülekuulamisel annab.
Seda teiseks.
Asi on väga halb. Kõigi eelduste kohaselt nahistas Simm aastaid NATO, aga ka Eesti eliidi isiklike saladuste kallal. Meie poliitikute jutt, et 61aastase pensionär Simmi paljastamine näitab Eesti riigi tugevust, on eriti hapude viinamarjade rubriigist ning mõeldud rumalatele.
NATO silmis sellise jutuga meie mainet ei paranda. Ilma NATO kaasabita ei avastanuks meie julgeolekuasutused Simmi toimetamisi ilmselt iialgi.
Seda kolmandaks.
Verise näoga mees Toompeal
Peaminister ütles veel ühe huvitava lause. "Iga lehekülg Herman Simmi elulooraamatus tuleb nüüd uuesti keerata ja üle vaadata ning uurida, kes on kunagi aidanud neid lehekülgi keerata."
Vaadakem siis.
Oli 1990. aasta 15. mai ja Interrinde mässajad ründasid Toompead. Selleks ajaks juba veerandsada aastat miilitsas töötanud Herman Simmist sai ainus inimene, kes selles inimohvriteta lahingus verd valas. Just tema, siseministeeriumi valvevalitsuse direktori asetäitja, seisis silmitsi mässajatega ja hoidis kinni neid Toompeast eraldanud väravat.
Ühel hetkel oli värav lahti, Simmil aga nägu verine. Kas löödi meest läbi värava või jooksis keegi talle otsa - igatahes arvas üks Ekspressile seda seika kirjeldanud inimene, et seesama episood, mida Simm tihti mainida tavatses, võis mehe karjäärile tuule sisse puhuda.
Päev pärast mässu moodustatud Eriteenistuse juhiks Simm siiski ei saanud, küll aga oli ta Eesti politsei taasloomisel varnast võtta tippjuhi kohale. Nõukogude miilitsas kainestusmaja korrapidajana (aga see polnud mingi lahja koht) karjääri alustanud, 80. aastatel juba miilitsamajoriks ja aastal 1990 polkovnikuks saanud mees sobis Harju prefektiks.
Ekspressiga võttis ühendust üks Simmi toonane alluv, kes rääkis, et kord 90. aastate alguses pidas ta kinni Paldiski poole suunduva veoauto, millel koormaks mingi metallipulber, pakitud väiksematesse kotikestesse. Veokal ees ja järel saateautod. Metallikoorma kohta mingeid dokumente polnud, juht näost ära, olukord oli ärev, saateautode mehed paistsid päris närvilised. Mingil hetkel saabus ei tea kust Simm, ütles, et tegeleb asjaga isiklikult edasi ja lasi auto minema. "Väga kahtlane maik jäi sellest vahejuhtumist," meenutab mees.
Detsembris 1994 sai Simmist järjekorras viies Politseiameti peadirektor. Tema ametiaeg jäi lühikeseks, sest kõigest mõne kuu jooksul jäi uus juht mitme skandaali keskmesse. Küll kahtlustati teda Soome kasiinoärimeeste teenimises, küll humanitaarabiks saadud hambaarstikabineti omastamises. 1995 varasuvel kirjutas Ekspress, et Simmile anti valida mitme Läänemere-äärse riigi vahel, kuhu ta soovib siirduda politsei sideohvitseriks. Simm valinud Soome.
Ootamatult tegi Simm oma karjääris kannapöörde ja asus tööle kaitseministeeriumi. Läks oma vana võitluskaaslase, samuti miilitsas teeninud ja Eriteenistuse juhi kohale konkureerinud Andrus Ööveli kutsel vast loodud info- ja analüüsibürood juhatama. Kaitseminister Öövel ütles 1995 põhjenduseks: "Simm on tõepoolest hea analüütik. Tema võimeid selles osas ei ole ka praegused politseijuhid kahtluse alla seadnud."
Info, mida Simm analüüsima asus, pärines algusaegadel riigikantselei teabeteenistusest (ehk välisluurest) ja kaitsejõudude peastaabi luureosakonnast. Osakonnast sai Eesti kuues salateenistus. Järgnenud tosina aasta vältel oli Simm pidevalt salateenistuses juhtivatel ametikohtadel, muutusid vaid ametkondade nimed.
Alates 1996. aastast kaitseministeeriumi üldosakonna riigisaladuse tagamise talituse juhataja, alates 2001. aastast kaitseministeeriumi riigisaladuse kaitse tagamise osakonna juhataja ning alates 2004. aastast kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhataja.
Kahe viimase kõrge koha vastuvõtmise ajal oli kaitseministeeriumi kantsler Indrek Kannik, kes annab praegu julgeolekunõu president Toomas Hendrik Ilvesele.
Simmi pädevuse kohta esitatud küsimusele vastab Kannik: "Mul ei ole põhjust arvata, et Herman Simmi miilitsa- ja politseitöö kogemus poleks andnud talle teatud oskusi, mida ta vajas kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajana, eelkõige siseriikliku dokumendihalduse ja kaitseministeeriumi valvesüsteemide korraldamise valdkonnas. Kuid ma ei salga, et ministeeriumi juhtkonnas arutati tema sobivust.
Samas sai ta oma igapäevatööga rahuldavalt hakkama ning pensionile minekuni ei olnud palju jäänud. Kuna vastuluure on kaitsepolitsei ülesanne ja inimeste suhtes, kes pääsevad saladusi sisaldavatele dokumentidele ligi, teostab kaitsepolitsei põhjaliku julgeolekukontrolli, siis ei pidanud kaitseministeerium end sel teemal ei Simmi ega kellegi teise puhul pädevaks järeldusi tegema."
"Reisihull" kogub boonuspunkte
Simmi töö juurde kuulus väga sage reisimine. Kolleegide sõnul oli Simm tõeline "reisihull", kes kasutas ametialaste sõitudega kogutud "lennuboonuseid" hiljem erasõitudeks.
2006 tagandati mees auavalduste saatel julgeolekuosakonna juhataja kohalt ministeeriumi nõunikuks. Tänavu märtsis saadeti lõpuks erru.
Kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann: "2006 oli mulle ja minister Jürgen Ligile täiesti selge, et Simm ei sobi enam oma ametisse. Ent ta pidi aasta lõpus korraldama ühe rahvusvahelise konverentsi, seepärast ei saatnud me teda asutusest päriselt ära, vaid "tekitasime" talle nõuniku koha."
"Ta korraldas selle konverentsi, seejärel aga hakkas võitlema ametist lahkumise vastu. Mitte küll agressiivselt, aga ta leiutas järjest põhjusi, mis tegid temast vabanemise raskeks, kuni alles sel kevadel ta ametikoha koondasin."
Almann ei täpsusta Simmi meetodeid ametist kinnihoidmisel. Ekspressi andmetel liikus ministeeriumis jutt, et Simm põeb väga rasket haigust.
Endine kaitseminister Jüri Luik märgib, et Simmil oli ses mõttes unikaalne amet, et tema üle järelevalve teostamiseks polnud pädevust kellelgi.
"Selle osakonna üle ei teosta keegi järelevalvet," ütleb Luik. "On olemas järelevalve konkreetsete administratiivsete probleemide ilmnemisel umbes nagu justiitsministril prokuratuuri üle, ent tööasjades mitte. Vastupidi - see osakond valvab ka ministri üle nagu teiste ministeeriumi ametnike üle."
Luige sõnul oli Simm küll kohati ekstsentrilise käitumisega, kuid tööalaselt oli kõik korras.
"Ta oli väliselt rõhutatult täpne. Töö salajaste dokumentidega eeldabki suurt täpsust, aga tema oli sellestki mitu vinti üle. See oli ka arusaadav - endine politseijuht, pealegi märgatavalt vanem kui enamik ministeeriumi ametnikke."
Siseminister Pihl blufib
Ilmselt kannavad Herman Simmile antud riigisaladuse juurdepääsuload just tänase siseministri Jüri Pihli allkirja. Miskipärast on siseminister viimastel päevadel jätnud kasutamata suurepärase võimaluse vaikida. Selle asemel esitab ta avalikkusele kergesti ümberlükatavaid eksitavaid väiteid.
Viimati näiteks sellise, et Kapo sai reaalselt hakata riigisaladuse juurdepääsu julgeolekukontrolli teostama alles alates aastast 2000.
Riigisaladuse seadus, mis andis Kapole võimaluse riigisaladusega töötavate inimeste tausta kontrollida, võeti vastu 1994. aastal. See oli alguses küll üsna pehme seadus, võimaldades riigisaladusest eemale peletada vaid kriminaalkorras karistatud või teovõimetud isikud.
Ent 1998 kehtestati juba tõeliselt võimas mehhanism julgeolekukontrolli kujul. Seaduses oli lause: "Juurdepääsuloa võib anda isikule, kelle suhtes läbiviidud julgeolekukontrolli käigus kogutud teave osutab, et isik on lojaalne Eesti Vabariigile, seaduskuulelik, aus, kohusetundlik ning kellel ei ole selliseid isiklikke harjumusi ja sidemeid, mis seavad kahtluse alla tema diskreetsuse ja otsustusvõime riigisaladuseks tunnistatud teabe käsitlemisel." Voli otsustada kuulus kaitsepolitseile.
Tõsi, aasta hiljem kärbiti see lause õiguskantsleri nõudmisel välja ning riigisaladuse juurdepääsuloast keeldumise alused sõnastati selgemalt.
Kapo alustas Herman Simmi vahistamiseni viinud kriminaalasja 08913000050 uurimist tänavu aasta esimeses pooles. Vigade parandamiseni jõuti seega kümme aastat hiljem. Millegipärast ei suudetud 90. aastate keskpaigast saadik jälitusmaania all kannatavat endist karjäärimiilitsat, keda korduvalt saatsid kahtlused ametiseisundi ja omakasu ühendamisest, Eesti riigi kõige kaalukamatest saladustest eemale tõrjuda. Tekib küsimus - kas just niisugust meest vajati selles ametis?
Katke Vilja Laanaru mälestustest "Mul on ainult üks elu" (1996).
"Üks delikaatsemaid töövaldkondi oli siseministeeriumis kaadripoliitika. Küllap vaevab paljusid küsimus, kas Savisaarel oli plaanis välja vahetada näiteks kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, sest Pihliga on nähtavate ja nähtamatute niitide kaudu seotud palju, liigagi palju inimesi."
"Kõik nad teadsid, mis juhtus siseministeeriumi kantsleri Gero Kartauga ja politseiameti peadirektori Herman Simmiga. Need mehed vahetati pärast Savisaare võimuletulekut õige ruttu välja. Kartaud ja Simmi ei vahetanud Savisaar välja vastalisuse pärast, vaid hoopis proosalisemal põhjusel."
"Nad olid siseminister Savisaarele väga lojaalsed ja ilmselt poleks nendega kunagi tekkinud allumatuse probleemi, nagu hiljem Pihliga juhtus. Küsimus polnud aga lojaalsuses, vaid kompetentsuses."
"Kartau ja Simm polnud kassid, kes korralikult hiiri püüavad. Igal hommikul oli Simm siseministri eesruumis juhendeid saamas ja infot jagamas. Ta torkas silma selle poolest, et ei suutnud ise midagi otsustada, ka pisiküsimusi."
"See oli minu meelest siseministeeriumi üldine häda, et keegi ei tahtnud võtta endale otsustamisega kaasnevat vastutust. Simm oli enne politseiameti peadirektoriks saamist Harju prefekt ja selles ametis olnud ta sobiv mees. Käis mööda maakonda, patsutas külanaisi tagumikule, ajas külataatidega juttu ja sai kätte vajaliku info - just nagu Valter Udam piimavalterina saavutas alati oma viietuhandese väljalüpsi."
"Kui Simm sai politseiameti peadirektoriks, hakkas ta kohe silma torkama, kahjuks küll ebakompetentsusega. Selles ametis enam vanast meetodist ei piisanud. Vaja läks ka natuke analüüsivõimet ja riskijulgust. Simm paistis silma veel teisegi asja poolest. Nimelt kannatas ta jälitamismaania all."
"Mitmed mehed on rääkinud, kuidas nad olid koos Simmiga Saksamaal Garmisch-Partenkircheni mäe jalamil ja politseiameti peadirektor sealt ülevalt alla näpuga kahele imepisikesele tundmatule osutas: näed, need kaks seal jälitavadki mind. Kord näitas Simm Pihlile kellegi valget autot, mis teda jälitavat. Pihl laskis autot kontrollida ja tuli välja, et see on päästeameti peadirektori Harri Heina auto."
