Õpetussõnad alanud hooajaks

Inimesed räägivad, et kevad toob nende hinge erilise tunde. Ollakse kuidagi ärevil. Ihatakse loodusesse. Kõlab kaunilt, aga petlikult. Lausa silmakirjalikult.

Sest kes elavad looduses? Muidugi loomad – kitsed, karud, rebased ja hundid! Tuleb välja, et inimeste kevadiste ihaluste taga on tegelikult lihtlabane tung loomastuda. Kohtuda oma sisemise seaga, nagu on kolleeg tabavalt sõnastanud.

Sõitsime nädalavahetusel elektrirongiga Paldiskisse. Mõtlesin, et saan nautida puhast industriaalkeskkonda, aga tehnitsistlikku õnne jätkus üürikeseks. Enamiku survel jõudsime peatselt ikkagi metsa alla lõket tegema ja vorsti küpsetama. Ma lihtsalt ei või.

Mets jäägu ikka metsaliste pärusmaaks. Inimese koht on linnas.  Võib öelda, et metsa läinud inimene on nagu linna eksinud põder.     

Muu hulgas aktiviseeruvad kevadel meeste ja naiste vahelised suhted. Aga mida see tähendab? Tegemist on ju loomaliku ja toore suguiha tärkamisega, kuigi räägitakse romantilist juttu armumisest. Aga kes seda tänapäeval usub? Näidake mulle, palun!

Toore suguiha äratamiseks kannavad naised järjest lühemaid seelikuid ja pikemaid juukseid. Siin tekib oht haigestuda külmetushaigustesse. Aga kellel seda põdemist vaja on?  Soovitav on  kanda poisipead ja pikki seelikuid. Mehed võiksid kanda tumedaid ülikondi ja torukübarat. Inimesed, olgem soliidsed! Püüdkem mitte kaotada eneseväärikust.    

Koos loomaliku suguiha tärkamisega kasvab abortide arv, algab suguhaiguste võidukäik.  Kuhu me sedasi jõuame? Mehed ajagu ikka meeste asju ja naised tegelegu oma probleemidega. Nii on ühiskonnas kord juba paika pandud. Milleks mässata elu muistsete põhivalemite vastu?

Päike paistab järjest eredamalt ja eredamalt. Silmadel hakkab lausa valus. On palav ja nahk muutub järjest pruunimaks. Aga öelge, kes tahaks välja näha nagu neeger? Tahaks näha! Korralik nahk on valge nagu lubi. 

Mätas on varsti juba päris kuiv. Kuiv mätas seab inimeste teele uued meelitavad väljakutsed. Paljud istuvadki mättale õlut või veini sisse libistama. See oli pehmelt öeldud – tegelikult kaanitakse ennast mättal maani täis. Kuhu see kõlbab? Purju joomiseks on juba ammu leiutatud hämarad keldrilokaalid. Sume valgus lausa paitab seal silma ja õhk on meeldivalt jahe. On, mida hingata. Jäägem tsivilisatsiooni piiridese!      

Mullu kevadel pikutasime koos tuttavatega terve päeva Pirita rannas ja naersime tervisesportlaste üle. Aga mis sellest kasu oli? Pärast oli lihtsalt terve tuba liiva täis. Nagu kõrb. Aitäh. 

“Kas sa tunnetad mingit sidet loodusega?” küsisin sõbralt. “Ei, siin linnas küll ei tunneta,” vastas ta. Jäin tema vastusega täiesti rahule.