158leheküljeline vestekogumik kannab alapealkirja “Kuidas kirjanikud abielluvad, kuidas kirjanikud surevad”. Raamat algab Kreutzwaldi abiellumisega 1883. aastal ning lõpeb Silver Anniko mõrvamisega aastal 1982.

Eessõnas kirjutab Oskar Kruus: “Kirjaniku abiellumine ei leiagi igas eluloos mainimist, abikaasat iseloomustatakse vähe või üldse mitte. Veelgi vähem armastatakse juttu teha abielu nurjumisest ja uue elukaaslase otsimisest. Abielust saadud kogemusi on kirjanikud sageli kasutanud oma romaanides ja novellides, kuid seal ümbertöötatult, väljamõeldistega segatult.”

Kirjanike naised või mehed on Kruusi sõnul ühtlasi nende käsikirjade esimesed lugejad ja nõuandjad. “Nad mõjutavad kogu elukäigu jooksul kirjaniku loomingut,” on Kruus veendunud.

Kas suremise viisi põhjal saab kirjaniku iseloomu kohta järeldusi teha?

Oskar Kruus: “Ega kirjanikud ole surnud ainult kodus oma sängis. Mõned on lõpetanud enesetapuga, teisi on aga mõrvatud. Sõdade aegu on kirjanikud küll püüdnud hoida end lahingutest kõrvale, kuid lastekirjanik Peäro August Pitka, kes avaldas oma teoseid Ansomardi varjunime all, paistis silma oma vaprusega ning sai surma Esimese maailmasõja lahingutes.”

Mulle isiklikult jättis kõige kummalisema mulje Virumaalt pärit vähetuntud kirjaniku Jakob Martin Sommeri (1860 – 1897) enesetapu viis – nimelt ronis mees küdevasse ahju ja oli tolleaegse  “Eesti Postimehe” teatel “sääl ennast hirmsasti ära küpsetanud”.

Sügisel 74. sünnipäeva tähistanud Oskar Kruus tegutseb produktiivselt – äsja ilmus tema sulest ka monograafia “Bernard Kangro. Elukäik ja looming”.  Ilmumist ootavad romaanid ajaloolistest isikutest – idealistlikust revolutsionäärist ja luuletajast Valdek Kaaverist, kelle Stalin vangilaagrisse pistis ning Jäneda mõisast pärit parunessist Maria Benckendorff-Budbergist, kes teiste hulgas suhtles aktiivselt ka Inglise ulmekirjaniku Herbert Wellsiga.

Praegu paneb Oskar Kruus kirja oma memuaare. 

Marko Mägi