See on üks uuema aja suuremaid sõjakuritegusid. 2014. aasta 17. juulil kell 16.20 kohaliku aja järgi tulistati Ida-Ukrainas alla Malaysia Airlinesi lennuk Boeing 777-200ER ehk lend MH17. Kõik 298 lennukis olnut hukkusid. Ent kes tõi lennuki taevast alla?

Koht, kus MH17 vastu maad paiskus, jäi kauaks ajaks kummituslikuks laibaväljaks. Reisijate surnukehad roiskusid kuumas Ukraina suves, samal ajal kui vahetus läheduses peeti lahinguid ning nii separatistidest võitlejad kui ka kohalikud elanikud surnute pagasi kallal marodööritsesid. Lõpuks, pärast närvesöövaid diplomaatilisi niiditõmbamisi suudeti enamik surnukehi ja kehaosi kokku koguda ning Hollandisse viia.

2014. aasta septembris avaldas Hollandi lennuturvalisuse amet OVV esimese uurimisraporti. MH17 pardal oli kõik kulgenud plaanipäraselt. Ei mingeid ärritunud hääli, ei mingit paanikat, ei mingit masinariket. Seda kinnitab lennuki must kast. Salvestus lõppes järsult kell 16.20 kohaliku aja järgi, mil lennuk asus Ida-Ukraina kohal.

Just sellel hetkel, näitab uurimisraport, sai MH17 tabamuse “suure energiaga” objektidelt. Need tungisid eest ja ülevalt lennukikeresse ülisuure kiiruse ja sellise jõuga, et kere rebenes tükkideks juba õhus.

NATO õhuväeeksperdid, ­nende seas ka kunagine hollandi hävituslendur Harry Horlings, on ühel meelel: MH17 tulistati alla maa-õhk-tüüpi raketiga. Sellised raketid on programmeeritud plahvatama rünnatava lennuki ees ja kohal. Lennuk pidi niisiis lendama otse surmava tulevärgi sisse.

Ja kui tegu oli maa-õhk-tüüpi raketiga, siis sai see olla vaid BUK M1, Nõukogude Liidus väljatöötatud lennukitapja. See rakett suudab alla tulistada ka 15 kilomeetri kõrgusel olevad lennukid. 70 kilogrammi lõhkeainet sisaldav lõhkepea lendab vahetult enne kokkupõrget tuhandeteks teravateks šrapnellideks – suure energiaga objektideks.

BUK-süsteemil on selge taktikaline ülesanne – ta kaitseb tanke ja maaväge. Venemaa tankiüksused liiguvad vaid siis, kui neid toetavad BUKid, ütleb üks NATO õhuväespetsialist. Ilma raketikaitseta on tankid ründelennukite jaoks lihtne sihtmärk. See on sõjaline paratamatus, mis kõigi NATO riikide sõjaväelastele hästi teada. Eksperdid on ühel meelel ka selles, et moraalselt vananenud BUK on suureks ohuks tsiviillennundusele, sest süsteemi radarid ei tee vahet sõja- ja reisilennukitel. Ja seetõttu ei tohi reisilennukid mingil juhul läbida piirkondi, kus vene tankid on lahinguvalmiduses.

Juba mullu 14. juunil avaldas NATO fotod Vene tankidest ­Snižne linnas. Sellele järgnenud nädalatel kees Ida-Ukrainas võitlus ukraina õhujõudude ning vene tankide ja õhutõrjerakettide vahel. Ühtekokku tulistati alla vähemalt üheksa lennukit ja kopterit.

Selle peale oleks valitsused pidanud häirekella lööma ja lennufirmasid hoiatama, millised ohud võivad kaasneda üle Ida-Ukraina lendamisega. Kuid ametnikud vaikisid. Lennukeeld oleks tähendanud, et oleks ametlikult tunnistatud Vene tankide ja õhuvõitlusüksuste tegutsemist Ida-Ukrainas. Aga näiteks Saksamaa valitsus ei julgenud nimetada sõda Ida-Ukrainas sõjaks.

Ent kust lasti välja tappev BUK-rakett? Otsustav jälg pärineb rahvusvaheliselt ajakirjanike uurimismeeskonnalt Bellingcat. Bellingcati taga seisab noor ajakirjanik Eliot Higgins. Tal on oma töömeetod: pedantselt analüüsib ta arvukaid jälgi, mis jäävad tänapäeval igast sündmusest internetti – fotosid, videoid, sotsiaalvõrgustike sissekandeid.

BUK-süsteemi raketiheitja on imposantne masin. Seda kaua varjata ei saa. 17. juulil, lennuki allatulistamise päeval, sõitis üks selline Ukrainas maanteel N21. Hilisel ennelõunal lahkus see Donetskist. Raketiheitja seisis valge juhikabiiniga veoki järelhaagisel, kui prantsuse ajakirja Paris Match fotograaf seda otse sõitvast autost pildistas. Fotograaf oli raketiheitjale väga lähedal: pildil on näha mõlgid raketiheitja kerel ja osaliselt ülevärvitud number. Veidi hiljem jäi sama auto videole Zugressis, seejärel Torezis ja lõpuks Snižnes. Seal sõitis BUK haagiselt maha.

Kust see relv aga pärines? Bel­ling­cati uurijad võrdlesid ülidetailselt ülesvõtteid Venemaa ­BUKidest selle konkreetse raketiheitjaga, mis 17. juulil Snižne poole sõitis. Just osaliselt ülevärvitud number oli see detail, mis uurijad õigele jäljele juhatas. Täpselt samamoodi oli üle värvitud juunis pildile jäänud BUK-raketiheitja, mis kuulus Kurskis paiknevale Venemaa 53. õhukaitsebrigaadile ja kandis numbrimärki 3*2, kus keskmine number on loetamatu. Sobivad ka ülejäänud detailid: juuni keskel võttis 53. õhutõrje­brigaad kursi Ukraina poole.

Ja sotsiaalvõrgustike fotod tunnistavad: üks raketiheitja, ja nimelt numbriga 3*2, viidi 2014. aasta 17. juulil, just sellel saatuslikul pärastlõunal, ühele Snižnest põhja poole jäävale lagendikule.

Sinna väljale kõrvalised pilgud lihtsalt ei ulatu. Idast piiravad vaadet tehasehooned, põhjast kaitsevad välja pilkude eest raudteetamm ja metsatukk. Teisel pool raudteetammi asub küla. See koosneb madalatest talumajadest, mida piiravad tarad ja müürid. Koerad hauguvad. Inimesi pole algul näha. Kui keegi ka välja ilmub, lisab ta sammu. Inimestel on hirm. “Nad löövad mu maha, kui ma midagi räägin,” ütleb üks külamees.

Kohe raudteetammi ääres elab naine koos tütrega. Ta oli 17. juulil kodus. “Ma kuulsin tugevat kõmakat,” ütleb ta, seejärel oli naabrinaine talle helistanud ja öelnud, et üks lennuk on alla lastud. “Me nägime suitsu.” Ülejäänud küsimustele ta ei vasta.

Järgmine külastus, kaks päeva hiljem. On veel varajane hommik. Külatänavad on tühjad. Jälle hauguvad koerad, rebides metallväravate taga kette. Pärast pikka ukselekloppimist avab üks külaelanik majaukse. Algul on mehel hirm, aga lõpuks hakkab ta rääkima. “Olin õues ja kuulsin plahvatust. Katusekivid rappusid. Oli kuulda undamist. Ja siis kostis väga tugev plahvatus. Just siis, kui ma tänavale jooksin, kukkus lennuk alla, siit mõne kilomeetri kaugusel.”

Niisiis kinnitab usaldusväärne tunnistaja esimest korda, et see oli maa-õhk-tüüpi rakett, mis reisilennuki taevast alla tõi. Raketi seadsid laskevalmis Venemaa 53. õhutõrjediviisi eraldusmärkideta sõdurid, kes olid Snižne linnas, et kaitsta Venemaa tanke.

Kes andis tulistamiskäsu? Mõni Vene ohvitser? Mõni venemeelne separatist? NATO õhutõrjeekspertide seas, kellega me ühendust võtsime, pole mingit kahtlust. Vene rakette tulistatakse välja vaid Vene ohvitseride käsul, ütleb üks neist.

BUK on vananenud, aga ühtaegu ülikeeruline ja tappev süsteem. Selle kasutamiseks on vaja pidevat väljaõpet. BUK-rakettide laskmiseks vajalik väljaõpe kestis Kiievi kunagises raketitehnika instituudis viis aastat. “See pole see mis jalgrattasõit,” ütleb üks instituudi lõpetanu. BUKi meeskond peab olema välja õppinud ja pidevalt harjutama. “Isegi kogenud õhutõrjeväelased unustavad selle ruttu.”

Sama kinnitavad Kurski 53. õhutõrjebrigaadi sõdurid. Ühega neist saime me ühendust. Neli kuud kestnud väljaõppe järel tohtis Viktor Kusovkin juhtida BUKi transportivat veokit. Aga BUKi raketti välja tulistada? See poleks kunagi kõne alla tulnud. “Selleks tuleb lõpetada sõjaväeinstituut,” ütleb Kusovkin. “Tulistamine on üsna keeruline ülesanne, seda võivad teha ainult ohvitserid.”

Sellega sobib kokku ka venemeelsete separatistide tunnistus, kes Correct!V reporterile kinnitasid, et nemad ei tuleks BUKi-suguse kompleksse relvasüsteemiga toime.

Seega pole kahtlust. Need olid Vene ohvitserid, kes andsid käsu MH17 alla tulistada ja kes selle käsu ka täitsid. Vladimir Putinile alluvad Vene relvajõud tekitasid rahutused Ida-Ukrainas ning viisid separatistide kontrolli all olevale alale väed ja tehnika, mida läks vaja MH17 allatulistamiseks. Pole oluline, kas tulistamine oli tahtlik või juhtus paanikast tingituna kogemata. Vastutust MH17 allatulistamise eest kannab Venemaa president Vladimir Putin.