29.02.2008, 00:00
Päikeseline surmavabrik San Quentin
Eesti Ekspress külastas Californias asuvat kindlusvanglat, kus ootab oma saatust ka Tauno Waidla.
Väike laev, mis viib San Francisco kesklinnast Larkspuri sadamasse,
meenutab atmosfääri poolest väga seda alust, mis sõitis
ammustel aegadel Tallinna ja Aegna saare vahet. Vesi sädeleb parda taga
päikese käes just samamoodi nagu parimal suvepäeval Eestis ja
väiksest kohvikust tulvab reisijateruumi saiakeste lõhna. Kuid
reisijaid on tol laeval vaid mõni üksik, sest sihtkohaks pole rand,
vaid California kõige kurikuulsam vangla – 1852. aastal ehitatud
San Quentin, kus ootab tavakurjategijate kõrval hukkamist 655
surmamõistetud vangi. San Quentinis paikneb California ainus
gaasikamber.
Sellesse vanasse kindlusvanglasse, kuhu minnes on
külastajatel rangelt keelatud kanda lotendavaid särke või
siniseid teksapükse (need võiksid liilat meenutada vangide univormi
ja müüridel püssiga patrullivad valvurid segadusse viia),
pääseb üllatavalt lihtsalt, muidugi vastava eelkokkuleppe
korral. Vangla rõõmsameelne pressiesindaja Samuel Robinson
lihtsalt jalutab koos minuga sisse suurest mustast kahekordsest väravast,
mis kannab Sallyporti nime. Ja ometi on siin nende müüride vahel koos
“halvimaist halvimad”.
Mürgisüsti ootavad siin
enam kui 67s mõrvas süüdlaseks peetav sadistlik Randy Kraft ja
Lake Elsinore Killeri nime all tuntuks saanud William Suff, kes jõudis
kustutada eluküünla tosinal prostituudil, Ameerika
tänapäeva kõige brutaalsemaid kurjategijaid, Hongkongist
pärit mõrvarvägistaja Charles Ng ja “Night
Stalkeri” nime all tuntud saritapja Richard Ramírez, kes
jõudis enne vahistamist terroriseerida Californiat hulga aastaid.
Ning üks Eesti nimega mees nende kuuesaja seas.
Kõige rusuvamat mõju ei avalda San Quentinis need kitsad,
tumedad, läpatanud õhuga kongid, mis paiknevad viiel korrusel
üksteise kohal ja kus ainus mugavust pakkuv ese on hall, kore
vanglatekk.
Depressiivne pole hiigaslike linnaelu kujutavate
seinamaalidega söögisaal (linnaelu, mida paljud siin vanglas enam
kunagi ei näe) ega jõhkrad ja altkulmu heidetud pilgud,
millega nii mõnigi vang võõrast seirab (1997. aasta
oktoobris surmamõistetute plokis toimunud tapmise süüdlane on
jäänud tuvastamata, sest uurimist peetakse ressursi
raiskamiseks, möönab Robinson). Mitte hiiglaslik
spordiväljak ega asbestkattega torusid täis (“Ärge puutuge
tolmu”, hoiatavad sildid) töösaal, kus soovijad võivad
veidi enam kui dollarilise tunnitasu eest valmistada nahkmööblit
California ametiasutustele, sealhulgas kuberner Arnold Schwarzeneggeri
kontorile. Hingenäriv on hoopiski see, kui ilus on San Quentini vangla oma
lilleklumpide, naeratavate valvurite, sinise taeva, pisikeste valgete
nukumajade (sest paljud valvurid elavad vangla territooriumil; tõsi,
teispool peamüüre) ning lõputu päikesesäraga. Siin,
selles igaveses suves, ootavad surmamõistetute plokis sajad
inimesed oma viimset hetke, mille saabumisest antakse neile teada kirjaliku
surmateatega (death notice).
Nagu selgitab Samuel Robinson,
määrab death notice kindlaks päeva, mil vangla
surmamõistetu tappa tohib (tapmisena, kuigi osariigi poolt
sanktsioneerituna, läheb iga hukkamine California statistikaraamatutesse
kirja sellegipoolest). Siis on surmamõistetul aega kümme
päeva, et teha valik mürgisüsti ja gaasikambri vahel; on
aega suhelda oma advokaadi, lähedaste ja hingeliste
nõustajatega, ja aega, et langetada otsus, mis on see “kuni
50dollariline peaaegu ükskõik mis”, mida surija
soovib oma viimaseks õhtusö
;ögiks. Üks viimaseid San Quentinis hukatuid, 1979. aastal toimunud
mõrvade eest süüdi mõistetud Stanley Tookie
Williams, tellis endale ämbritäie Kentucky Fried Chickenit ja
jääpiima. 12. detsembril 2005 kell 23.00 seoti Williams tooli
külge kinni ja kohe, kui saabus 13. detsember – hukkamine
ajastatakse võimalusel alati kella 00.01ks, selgitab Robinson
–, lükati nõel mehe veeni niipea, kui telefoni teel oli
saadud viimane kinnitus, et takistusi protseduuriks pole. Kuid surm ei tulnud
seekord kergelt ja rabeleva Williamsi organismi tapva kokteili manustamine
võttis ikkagi aega ligi 20 minutit. Praegu ongi San Quentinis
peatatud kõigi surmaotsuste täideviimine, kuniks kohus langetab
otsuse, kas mürgisüst on humaanne hukkamisviis.
Milline on
San Quentinis viibiva vangi (paljud neist muide on mõistetud vangi vaid
mõneks kuuks) tavaline päev? See algab vara, kell 5.30, ja
mõistagi hommikusöögiga. Päeva esimene eine on
kaerahelbepuder, pannkoogid või röstsai ja koos
hommikusöögiga antakse kätte ka paberkotis lõuna, mis
kujutab endast puuvilja, kartulikrõpse, soolakringleid ja Kool-Aidi
joogikristalle.
Headel vangidel, ka surmamõistetutel, on
teatud privileege – võimalus omada telekat, raadiot, elektrilist
kirjutusmasinat (kuid mitte arvutit) ning kuni 180dollarilist ostukrediiti,
mille eest soetada vangla poest kosmeetikat, toidukraami ja muid lihtsamaid
kaupu.
Ja eestlane Waidla on hea vang – vähemasti
nüüd, kaheksa aastat pärast oma põgenemiskatset.
“Waidla programmeerib,” lausub Robinson naeratades, kasutades
vanglaterminit, mis viitab sellele, et kinnipeetav ei põhjusta liigseid
probleeme ning allub reeglitele.
Me jalutame Robinsoniga ringi ning
ta viipab vangidele rõõmsalt, vahetades neist mõnega paar
sõbralikku sõna. Meri kohiseb taamal.
Kõik
apellatsioonivõimalused on San Quentinis läbitud umbes kümnel
vangil. Neil jääb üle ainult oodata – ning ka siis on
viimasel hetkel võimalus esitada armuandmispalve kubernerile, mis sest,
et California kubernerid pole sellistele palvetele kunagi vastu tulnud.
Lootust jätkub San Quentinis viimaste sekunditeni, sest “nad
kõik usuvad, et neid ei hukata, et nad kaebavad edasi, et nad saavad
lõpuks eluaegse”, räägib Robinson. “Vaid
üksikud on aru saanud, et nad on hukkamise ära teeninud, ja kui nende
aeg tuleb, on nad toimuvaga rahul.”
Kui surma saabumine on
tuvastatud – sageli aastakümneid pärast kohtuotsust
–, antakse hukatu keha teispool vanglamüüre omastele
üle. Pisikesele surnuaiale, mis vanglal on, pole juba pikemat aega kedagi
maetud.
Sallyport mürtsatab mu selja taga kinni.