Tekst ja pildid: Tanel Veenre

Elus esimest korda oli mul võimalus tunda end tõelise paketituristina – kõik päevad olid tihedalt sisustatud vaatemängudega – vee- ja lõbuparkidest maailma võimsaimate välimuuseumideni (Firenze, Rooma, Veneetsia). Üledoos oli kerge tekkima, sest kogu Itaalia rikkus vaheldus MTV-liku kiirusega, hullutades kõiki meeli hüsteerilise tempoga. Lunapark Mirabilandia 4D-kino vahetasid välja Firenze renessanss-palazzo’d. Itaalia ise ei pea seejuures kuigipalju pingutama, sest lugematu arv kultuurikihistusi koos oma kõigi dialektidega ilmutavadki end pidevalt ja intensiivselt imetlejaile. Paari tuhande aasta vanusest müüritükist on iseenesestmõistetavalt saanud sein tavalises elumajas. Õnneks jäid hullutavate atraktsioonide vahele hingamis- ja praadimispausid Rimini beach’il.

MIAMI à la Rimini

Kui nüüd kõditada veidi eestlaslikku eneseuhkust, siis hea on nentida, et näiteks Kopenhaagenist või Oslost ei ole otselende Itaalia suurimasse suveparadiisi Riminisse. Küll aga teeb üks Eesti Õhu lennuk koostöös reisibüroo Vojaaziga igal suvelaupäeval otselennu Tallinnast Riminisse.

Lennuk maandub lämbe kuurortlinna Fellini-nimelisse lennujaama, mis on väiksem kui ükski Tallinna kaubanduskeskus. Minu eksperiment ületada piir vaid ID-piletiga lõpeb edukalt. Väljas ootab meid juba kollase Vojaaz-lipukesega giid Sirje ning mugav buss, mis turistid valitud hotellide juurde maha poetab.

Rimini on Itaaliasse pillatud Miami. Ülesehituselt meenutab linnake Peipsi-äärset ridaküla, kus mööda rannaäärt välja venitatud peatänava ääres on elumajade asemel nelja-viiekorruselised hotellid. Hoolimatult puise arhitektuuriga ja pretensioonitult vahemeremaalikud. Ja nimed on neil umbes nagu Eesti lastel –  kui Sunset, California ja Royal on ära pandud, siis on hotelle karistatud nimedega Villa Panda, Malviina, Alaska ja Radar. Mina elasin vanamoodsa nimega Continentalis****.

Tegelikult on muidugi olemas ka teine Rimini – see, mis oli Roomast alanud Via Flavia sihtpunktiks ning mille hiilgust meenutavad fragmendid linnaväravatest ja amfiteatrist. Pluss katedraal Fra Angelico suurepärase freskoga. Kuid sinna satuvad turistid vaid siis, kui päike on nad mere ääres lootusetult segi kõrvetanud või kultuurihuvi keskmisest kõrgem. Rimini suvel 2004 on ikkagi eelkõige 151 viiluks jaotatud rannariba, kus igaühes eri värvi kabiinid, lamamistoolid ja päiksevarjud. Lamamistoolide ja mere vahele jääb umbes kaheksameetrine vaba riba jalutajatele ja liivaarhitektuuri harrastavatele lastele. Nõnda nagu meie päevitame – saunalinaga liival – tundub Riminisse kogunenud professionaalsetele päikesekummardajatele täiesti arusaamatu. Pigem maksta iga päev 3–5 euri  välivoodit meenutava lavatsi eest ja mitte võidelda kleepuva liiva ega veepiiril töllerdavate lastega.

Rimini on ses mõttes ideaalne ööbimispaik, et superrand ja kild antiiki on kohapeal olemas, kuid palverännakud kolme hiiu – Rooma, Firenze ja Veneetsia juurde jäävad 300 km ringi. Päris lähedal on veel näiteks sellised kultuuripärlid nagu Ravenna ja Bologna. Nõnda on alati, kui rannas lebotamisest villand, võimalus minna end kultuurilooliselt harima ja oma kultuuritausta kaardistama. Hoolimata sellest, et sel ajal, kui seal palazzo’sid ja amfiteatreid ehitati, ajasime meie üksteist kivikirvega taga, on kindlasti Itaalia kultuurist settinud päris oluline osa ka sellesse kultuuriruumi, milles me liigume täna.

INDIGO à la Itaalia

Lapsed on Itaalias üsna talumatud. On see nüüd siis moodne indigo-värk või mõni lihtsama nimega käitumiskood. Memmekus näiteks. Või itaallasliku perekesksuse esimene tasand. Igal juhul veeretavad itaallannad oma nelja-viieaastaseid järeltulijaid veel kärudes ja kui sel põnnil lutt ära võtta, saab alguse nõudlik kisa. Üliaktiivsed põngerjad esinevad pidevalt valjuhäälselt ja ekspluateerivad armutult oma vanemaid. Kuid oma sõstrasilmade ja mustade lokikestega on nad kui inglid Raffaeli maalilt. Hea, et maalid ei räuska.

Kuna Rimini on üliarmastatud sihtpunkt ka itaallastest puhkuseplaneerijatele, siis linnas voorivatel inimestel on küll muretu-rõõmus turistiilme näol, kuid nad räägivad suures osas itaalia keelt. Ja itaallased puhkavad muidugi kogu perega. Nõnda on lastele linna lähedal trobikond meelelahutusparke ja vanemaid meelitavad õhtul rannaäärsed klubid, kus bossa nova saatel mojito’t-caipirinha’t limpsida. Linna esimeseks võõrrahvuseks on tõenäoliselt venelased. Slaavikeelsed reklaamplakatid tervitasid meid juba lennujaamas ja vene keeles ahvatlevad endale kliente ka mitmed restoranid. Ning kui üks mu tuttav läks huvi pärast vaatama kohalikus sotsiaalabis pakutavat rooga, siis ka seal kohtus ta suure hulga slaavi prouadega, keda ta sinnamaani oli kuldehete järgi peatänaval promeneerivateks jõukateks turistideks pidanud.

GRADISCA à la Rimini

Lõputu peatänav elab oma kuurordielu, mis kulmineerub igal õhtul veidi enne keskööd, kui kõik suvitajad on tulnud peatänavale patseerima – tittedest õhtusöögijärgselt vindiste vanemateni. Itaallaste katoliiklik ebausk ja mängukirg kohtuvad igasugu õnnemängude ning ennustajate juures. Emotsioonide gaasipedaal on põhjas ja uudishimu on leidnud edevuse. Hea ja kerge on olla seejuures pehme põhjamaalane ja lasta sel põneval inimvoolul silme eest mööda triivida.

20. juuni õhtul juhtus Riminis olema suur pidu – kõik restoranid olid peatänava äärde seadnud üles lauad tasuta antipasti’ga ja hiiglaslike veinivaatide kraanid kustutasid iga soovija janu. Nõnda on riminilastel kombeks mälestada oma kuulsaimat poega – Federico Fellinit – ja tema üht armastatuimat karakterit – Gradiscat “Amarcordist”. Seda, miks ikkagi just selle daami auks hunnitu ilutulestik mere kohal (tõesti vapustav vaatepilt!) ja tasuta söök-jook korraldatakse, ei osanud mulle keegi seletada. Olevat olnud vastupandamatu veetlusega leedi, kelles kokku saanud soe emalik süda ja lihalik seksapiil. Saades üheks muretust inimvoolust, oleks mul patt riminilastes kahelda ja ainsaks negatiivseks emotsiooniks oli kurbus, et meil selliseid filmikangelasi (laulu-? teatri-?) ei ole, kelle olemasolu tähistada öötaevasse paisatud saluutide ja üleüldise juubeldamisega.

“Amarcord” muide tähendab kohalikus dialektis “ma mäletan”.

VABADUS à la Miina Hint

Mööda veepiiri jalutades märkasin ühel hetkel hiiglaslikke seljakotte ja eestikeelset mälutreeningu-raamatut. Uudishimu sundis oma saunalina laotama just selle pakihunniku kõrvale. Mõningase praadimise järel väljus veest šokolaadpruun naine, kes oma kompsude kõrvale külili heitis. Sellest juhuslikust kohtumisest kasvas reisi üks meeleolukamaid pilte.

Ema ja tütar – kirjanik-poeet Miina ja kunstitudeng Minna Hint – olid asunud Tallinnast autostopiga kümmekonna päeva eest teele. Ja kuna nad sattusid mingi hetk autosse, mis liikus Itaalia randade poole, sai nende reisi sihtkohaks Rimini. Miina jumaldab päikest ja tema nahk oli nädalaga muutunud kaneelikoore sarnaseks. Eelmine suvi jäi reis vahele ja nüüd tuleb end küpsetada topelt, väitis Miina. Ning ilmtingimata ilma mõttetult naeruväärsete päiksekreemideta, mille funktsioon Miinale lõbu valmistab. Õige kah – mis mõttega üldse ronida keskpäeval lauspäikese kätte, kui määrida end seejuures 25faktorise kreemiga?! Istu siis parem kodus!

Kunagi lapsepõlves oli Miina veetnud ilusa aja Marbellas, kus talle laulsid unelaulu randuvad lained. Sedasama on ta käinud nüüd otsimas pea iga suvi. Marokos, Portugalis, Hispaanias – tung päikese ja merekohina poole on nõnda võimas. Hispaania ongi jäänud Miinale kõige südamelähedasemaks – itaallased tema silmis armu ei leia. Neis näeb Miina roomalikult sõjakaid poose, kitsarinnalist korraarmastust ja suurrahvalikku üheskoostegemise tuhinat. Ja kuhu on kadunud fellinilikult tundlikud-põnevad tüübid, küsib ta. Isegi kui Miina tahtis huvi pärast proovida kohalikus katoliku kirikus armulaua veini ja präänikut, siis sai ta kirikuõpetaja valju itaaliakeelse sõnavalingu osaliseks. Itaallaslikult kõva häälega rääkimine tundub Miinale sedavõrd labane, et ka tütar saab noomida: “Sa räägid juba nagu itaallased!” Kõigi nende märkide põhjal aimab Miina Itaalia suurt allakäiku.

Hispaanlased ajavad Miinat seevastu südamest naerma. Olles viibinud kuu hispaanlaste keskel, ei saanud ta neist tuhkagi aru, kuid nende maailmapilt tegi endiselt siirast rõõmu. Päikest kummardavale Miinale meeldis eriliselt üks katoliiklik protsessioon Hispaanias, kus juubeldavad inimesed tantsisid ümber elurõõmust pakatava Kristuse kuju.

Kottide jaoks on maailmaränduritel üks kaval ja vargakindel koht kahe paadi varjus ning nõnda on saanud Rimini rannast neile kahele paariks nädalaks luksuslik suvila. Söök ei olegi oluline – inimesed on. Kui nad mõne suve eest sattusid oma rännakul Marokosse ühe kohaliku miljonäri juurde elama, kus neid kohaliku köögiga lakkamatult poputati, siis nad lihtsalt pagesid sealt peagi. Nõnda kuskil hotellis konutades ei näe ju tõelist elu! Ning kui ühes Itaalia peres pakuti magamiseks pehmet voodit, siis ikkagi tõmbas Miina end kivipõrandale reisimatile kerra.

ALLAKÄIK à la Veneetsia

Veneetsia on märk, millele käiakse kohapeal vaid kinnitust otsimas. Meil kõigil on silme ees pilt kanalitest gondlitega ja Doodžide paleest. Need mälupildid meenutavad palju rohkem Veneetsiat kui linn ise. Neil piltidel on romantiline müüt Canaletto maalidelt või kaader Visconti “Surmast Veneetsias”. Neil piltidel puudub minestronelikult kirju inimjõgi, kes on tulnud Itaaliasse, et varustada oma fotoalbum pildiga gondlist ja kanalist. Paratamatult saab esimeseks mureks Veneetsia kitsastel sildadel-tänavatel oma radari korrashoidmine, et mitte kokku põrgata objektilt objektile tõttavate turistidega. Kui siis ühel hetkel läheb pilk inimvoolust kõrvale, siis ei teki küll mingit kahtlust, miks me kõik oleme siia tulnud. Ilus ja hämmastav linn, kahtlemata.

Parima pildi Veneetsiast annab sõit gondliga mööda kitsaid hämaraid kõrvaltänavaid. Päikest sinna eriti paista ja melanhoolset kultuuri mädanemist võimendavad niiskus, lagunenud majafassaadid ja kasutuskõlbmatud hoonete esimesed korrused. Õhtumaise kultuuri hääbumine saab seal väga veetleva pildilise vaste ja ülevustunne allakäigu ilusast kurbusest kõditab mu dekadentlikku meelt.

ITAALIA à la “ilma milleta oled kui ühe silmaga”

Millegipärast on turistina kerge tekkima tunne, et just mina saan sellest linnast aru ja tohin jalutada neil tänavatel. Miks ometi on see lubatud idiootsetele saksa pensionäridele ja robotlikele pilusilmadele (nad tõesti vastavad kõigile klišeedele, mis teil meeles mõlguvad!!), kes häirivad dialoogi minu kultuuri hällidega?

Muidugi on see mõte lollus ja sellisesse märki nagu Rooma, Veneetsia või Firenze sisenedes olen ka mina üks sajast miljonist kultuurikolonistist, kes on tulnud kinnitust saama. Fotokaameraga püüan ma allkirju ja pitsateid, mis jäävad kinnitama minu reisi kohtadesse, kus lihtsalt PEAB igaüks oma elu jooksul ära käima. Soovitatavalt enam kui üks kord.

Reisikulud kattis turismibüroo Vojaaz.