Ka Eesti Ekspress sai pakkumise saata vabatahtlikega kaasa üks ajakirjanik. Otsustasin ennast välja pakkuda.

Mul oli keeruline selgitada missioonile mineku vajadust perekonnale, kelle hirm Gruusias toimuva ees meediakajastuse tõttu suur oli. Tean, et väga palju noored Eesti mehed on oma siinviibimist perekonna eest salajas hoidnud. Mõned inimesed võtsid töölt puhkuse, kuid ei öelnud tööandjale, kuhu nad lähevad.

Ise ma väga ei kartnud - olen käinud Nõukogude armees ja sellest ajast on mul isegi sõjaväemasina komandöri paberid. Minu jaoks oli see pigem eksootiline reis Kaukaasia riikidesse Armeeniasse-Gruusiasse, kuhu ma varem sattunud ei ole, kuigi olen mööda maailma üpris palju seigelnud.

Lennuki leidmine oli missiooni kõige keerulisem osa. Saime minema alles kolmapäeval, 13. augusti hilisõhtul. Estonian Airi Boeing viis meid Armeenia pealinna Jerevani. Väike kartus oli, et venemeelne Armeenia ei pruugi meie 50 inimesest koosnevale rühmale viisasid anda, kuid see kartus oli asjatu. Armeenia piiril sai igaüks 35 USA dollari eest viisa.

Pärast viisa saamist hakkasime otsima bussi, mis meid Gruusia pealinna Thbilisisse viiks. See osutus oodatust kergemaks ülesandeks. Saime tuttavaks ühe kohaliku doktoriga, kes oli nõus meid 1500 dollari eest oma suure Mercedese bussiga kohale viima. Lisaboonusena korraldas ta meile tund aega kestnud ekskursiooni mööda Jerevani.

Lisaks põikasime läbi kuulsa Sevani järve äärest. Thbilisisse jõudsime 14. augusti õhtuks. Kellele on osaks langenud grusiinide külalislahkus, see võib juba aimata, et meile korraldatud vastuvõtt Gruusia pealinnas oli vägev.

Gruusia kaitseministeerium jagas meile tööriided, mis meenutasid väga nende sõjaväevormi, välja arvatud valged t-särgid. Särgi käisel ilutses sinine kolmnurkne embleem valge käe kujutisega.

Kella seitsmeks sõitsime kohtuma Gruusia parlamendi asespiikriga ja kaheksast läksime Thbilisi katedraali jumalateenistusele. Igal pool saatsid meid ajakirjanikud. Paljud missiooni liikmed olid sellisest tähelepanust häiritud.

Meie missioon majutati sõjaväebaasi, mis asub Thbilisist 35 kilomeetri kaugusel. Meile eraldati värskelt remonditud kasarmus viimane korrus, kus puudus küll vesi. Õnneks saime kasutada teiste korruste duširuume ja ka baasi lähedal asuvat sauna. Õhtul korraldati meile õhtusöök sõjaväebaasi sööklas, mis meenutas üks ühele Nõukogude armee söögisaali. Toit oli siiski suhteliselt hea. Rääkides siinse toidu ja palavuse koosmõjust, siis see on meie ridu oluliselt hõrendanud. Oleme pidevalt pidanud kasarmusse jätma paar-kolm kõhulahtisuse üle kurtvat inimest.

Reede hommikul ärgates selgus, et meie ridadest on kadunud kolm kaaslast, kelle lahkumise täpne põhjus on siiani selgusetu - oli see siis meedia liigne tähelepanu, meie majutamine sõjaväebaasi või hoopis see, et meie elupaigas polnud vett ega töötanud WCd.

Reedel hakkasime tööle. Kui Gruusia ajavööndist rääkida, siis siin kehtib GMT - Georgian Maybe Time. Välja arvatud mõned erandid, oleme tööpäeva alustanud alles kell 11. See on Gruusia stiil. Meie, vabatahtlikud, võiksime küll varem välja sõita, kuid meil ei oleks midagi teha.

Esimesel päeval viidi meid põgenikele saiu pakkima ja tekke jagama. Selgus, et seni olid endi kodudest pagenud inimesed maganud kohalikus koolimajas kõvade pinkide peal. Laupäeval saime vaba päeva. Käisime ujumas, Thbilisi vanalinna vaatamas ja sõime linnalähedases söögikohas gruusia rahvusroogasid.

Kui kolmel meist polnud esimese päeva järel närv vastu pidanud ning nad olid teadmata suunas lahkunud, siis laupäeval saime täiendust ühe vabatahtliku näol, kes oli ise hiljem missiooni juhile kirja saatnud ja palunud end kampa võtta.

Pühapäeval sõitsime põgenikele telklinnakut ehitama. Tuli välja, et ka Eesti riigi esindaja, välisminister Urmas Paet, on vabatahtlike tegemistest huvitatud. Varem oli Eesti valitsus end Eesti vabatahtlike humanitaarabi missiooni toetamisest distantseerinud, pidades seda liiga aferistlikuks.

Kui välisminister Paet kohale jõudis, oli meie telklinnakus juba neli puust dušikabiini püsti aetud. Paet tundis huvi meie tegemiste vastu ja soovis edu edaspidiseks.

Samal õhtul käisime Kilpkonnajärves ujumas. See asub vanas vulkaanikraatris. Kilpkonnajärve külastajad on tavalisest rikkamad grusiinid. Seda on autodest märgata. Kui linnapildis domineerivad vanad Ladad, siis järve ääres oli märgata džiipe ja muid luksusautosid.

Esmaspäeval alustasime tööd väiksemates rühmades mitmes kohas korraga. Osa inimestest jätkas telklaagri elu korraldamist, teine osa rahvast suundus kodanikeregistrisse organiseerima põgenike dokumentide vormistamist.

Objektidele veeti meid linnaliinibussidega. Bussijuhtidele oli antud õigus kiirust ületada, mis tähendas, et üsna tiht kihutasid nad üle 100 kilomeetri tunnis. Kui aus olla, siis liikluseeskiri siin ei kehtigi. Kõik asjad aetakse teel korda signaali andmisega. Ei loe valgusfoori märguandeid ega ka teekattemärgistust.

Kui objektidelt tagasi kasarmusse tuleme, saadab bussijuhtide uljaspäist roolikeeramist meie laulujoru. Laulame Eesti tuntumaid rahvaviise.

Teisipäeval töötame juba kolmes kohas - telklinnakus, rahvusvahelise humanitaarabi organisatsiooni laadimistöödel ja lennujaamas. Missioon lõppeb poole rühma jaoks neljapäeval ning Eestisse jõuavad nad reedel. Ülejäänud tulevad Eestisse tagasi esmaspäeval. Kas venelaste puruks pommitatud Gori linna külastada jõuame, me veel ei tea.