22.08.2008, 00:00
Paljud vabatahtlikud on Gruusias salaja
Möödunud nädalal Gruusias Eesti vabatahtlikega liitunud Eesti Ekspressi ajakirjanik Margus Järv kirjutab, et juba paari päeva pärast lahkus nende ridadest kolm inimest, kes ei suutnud pingele vastu pidada.
Eesti reservohvitseride kogu ja kaitseliit hakkasid vabatahtlike saatmist
Gruusiasse organiseerima ühel Gruusia-Vene konflikti esimestest
päevadest, 8. augustil.
Ka Eesti Ekspress sai pakkumise saata
vabatahtlikega kaasa üks ajakirjanik. Otsustasin ennast välja
pakkuda.
Mul oli keeruline selgitada missioonile mineku vajadust
perekonnale, kelle hirm Gruusias toimuva ees meediakajastuse tõttu suur
oli. Tean, et väga palju noored Eesti mehed on oma siinviibimist perekonna
eest salajas hoidnud. Mõned inimesed võtsid töölt
puhkuse, kuid ei öelnud tööandjale, kuhu nad lähevad.
Ise ma väga ei kartnud – olen käinud Nõukogude
armees ja sellest ajast on mul isegi sõjaväemasina komandöri
paberid. Minu jaoks oli see pigem eksootiline reis Kaukaasia riikidesse
Armeeniasse-Gruusiasse, kuhu ma varem sattunud ei ole, kuigi olen
mööda maailma üpris palju seigelnud.
Lennuki leidmine
oli missiooni kõige keerulisem osa. Saime minema alles kolmapäeval,
13. augusti hilisõhtul. Estonian Airi Boeing viis meid Armeenia pealinna
Jerevani. Väike kartus oli, et venemeelne Armeenia ei pruugi meie 500
inimesest koosnevale rühmale viisasid anda, kuid see kartus oli asjatu.
Armeenia piiril sai igaüks 35 USA dollari eest viisa.
Pärast viisa saamist hakkasime otsima bussi, mis meid Gruusia pealinna
Thbilisisse viiks. See osutus oodatust kergemaks ülesandeks. Saime
tuttavaks ühe kohaliku doktoriga, kes oli nõus meid 1500 dollari
eest oma suure Mercedese bussiga kohale viima. Lisaboonusena korraldas ta meile
tund aega kestnud ekskursiooni mööda Jerevani.
Lisaks
põikasime läbi kuulsa Sevani järve äärest.
Thbilisisse jõudsime 14. augusti õhtuks. Kellele on osaks
langenud grusiinide külalislahkus, see võib juba aimata, et meile
korraldatud vastuvõtt Gruusia pealinnas oli vägev.
Gruusia kaitseministeerium jagas meile tööriided, mis meenutasid
väga nende sõjaväevormi, välja arvatud valged
t-särgid. Särgi käisel ilutses sinine kolmnurkne embleem valge
käe kujutisega.
Kella seitsmeks sõitsime kohtuma Gruusia
parlamendi asespiikriga ja kaheksast läksime Thbilisi katedraali
jumalateenistusele. Igal pool saatsid meid ajakirjanikud. Paljud missiooni
liikmed olid sellisest tähelepanust häiritud.
Meie
missioon majutati sõjaväebaasi, mis asub Thbilisist 35 kilomeetri
kaugusel. Meile eraldati värskelt remonditud kasarmus viimane korrus, kus
puudus küll vesi. Õnneks saime kasutada teiste korruste
duširuume ja ka baasi lähedal asuvat sauna. Õhtul korraldati
meile õhtusöök sõjaväebaasi sööklas, mis
meenutas üks ühele Nõukogude armee söögisaali. Toit
oli siiski suhteliselt hea. Rääkides siinse toidu ja palavuse
koosmõjust, siis see on meie ridu oluliselt hõrendanud. Oleme
pidevalt pidanud kasarmusse jätma paar-kolm kõhulahtisuse üle
kurtvat inimest.
Reede hommikul ärgates selgus, et meie
ridadest on kadunud kolm kaaslast, kelle lahkumise täpne põhjus on
siiani selgusetu – oli see siis meedia liigne tähelepanu, meie
majutamine sõjaväebaasi või hoopis see, et meie elupaigas
polnud vett ega töötanud WCd.
Reedel hakkasime
tööle. Kui Gruusia ajavööndist rääkida, siis siin
kehtib GMT – Georgian Maybe Time. Välja arvatud mõned
erandid, oleme tööpäeva alustanud alles kell 11. See on Gruusia
stiil. Meie, vabatahtlikud, võiksime küll varem välja
sõita, kuid meil ei oleks midagi teha.
Esimesel päeval
viidi meid põge
nikele saiu pakkima ja tekke jagama. Selgus, et seni olid endi kodudest pagenud
inimesed maganud kohalikus koolimajas kõvade pinkide peal.
Laupäeval saime vaba päeva. Käisime ujumas, Thbilisi vanalinna
vaatamas ja sõime linnalähedases söögikohas gruusia
rahvusroogasid.
Kui kolmel meist polnud esimese päeva
järel närv vastu pidanud ning nad olid teadmata suunas lahkunud, siis
laupäeval saime täiendust ühe vabatahtliku näol, kes oli
ise hiljem missiooni juhile kirja saatnud ja palunud end kampa
võtta.
Pühapäeval sõitsime
põgenikele telklinnakut ehitama. Tuli välja, et ka Eesti riigi
esindaja, välisminister Urmas Paet, on vabatahtlike tegemistest huvitatud.
Varem oli Eesti valitsus end Eesti vabatahtlike humanitaarabi missiooni
toetamisest distantseerinud, pidades seda liiga aferistlikuks.
Kui
välisminister Paet kohale jõudis, oli meie telklinnakus juba neli
puust dušikabiini püsti aetud. Paet tundis huvi meie tegemiste
vastu ja soovis edu edaspidiseks.
Samal õhtul käisime
Kilpkonnajärves ujumas. See asub vanas vulkaanikraatris.
Kilpkonnajärve külastajad on tavalisest rikkamad grusiinid. Seda on
autodest märgata. Kui linnapildis domineerivad vanad Ladad, siis
järve ääres oli märgata džiipe ja muid luksusautosid.
Esmaspäeval alustasime tööd väiksemates
rühmades mitmes kohas korraga. Osa inimestest jätkas telklaagri elu
korraldamist, teine osa rahvast suundus kodanikeregistrisse organiseerima
põgenike dokumentide vormistamist.
Objektidele veeti meid
linnaliinibussidega. Bussijuhtidele oli antud õigus kiirust
ületada, mis tähendas, et üsna tiht kihutasid nad üle 100
kilomeetri tunnis. Kui aus olla, siis liikluseeskiri siin ei kehtigi.
Kõik asjad aetakse teel korda signaali andmisega. Ei loe valgusfoori
märguandeid ega ka teekattemärgistust.
Kui objektidelt
tagasi kasarmusse tuleme, saadab bussijuhtide uljaspäist roolikeeramist
meie laulujoru. Laulame Eesti tuntumaid rahvaviise.
Teisipäeval töötame juba kolmes kohas – telklinnakus,
rahvusvahelise humanitaarabi organisatsiooni laadimistöödel ja
lennujaamas. Missioon lõppeb poole rühma jaoks neljapäeval
ning Eestisse jõuavad nad reedel. Ülejäänud tulevad
Eestisse tagasi esmaspäeval. Kas venelaste puruks pommitatud Gori linna
külastada jõuame, me veel ei tea.