Pangad võtsid liiga palju riske
Praeguse kriisi süüdlasena mainitakse tihti finantssektorit. Kuigi panganduses tehti kindlasti rohkelt vigu, oli finantssektor siiski vaid päästik, mis kriisi vallandas. Peamine põhjus oli see, et liiga suurelt riskisid nii ettevõtted, eraisikud kui riigid.
Sobiv näide on Lehman Brothersi pankrot septembris 2008. Tegemist oli üle 150 aasta tegutsenud investeerimispangaga, mis oli rohkelt kriise üle elanud. Kuid 2008. aastaks ületasid tema võlakohustused omakapitali 30 korda, mis jättis liiga väikese eksimisruumi. Kui USA kinnisvaramull lõhkes, ei elanud Lehman seda üle.
Lehman oli ilmekas näide kogu süsteemist. Maailma majanduse jaoks olid kümme kriisieelset aastat väga edukad. Kes riskis rohkem, teenis suuremaid kasumeid. (Investeerimis)pankade portfellide riskisus tõusis vahemikus 1998-2008 väga oluliselt. Ning nagu Lehmani pankroti järellainetus näitas, ei tähendanud see väga suurt ohtu mitte ainult finantssektorile, vaid kogu maailma majandusele.
Head ajad muutsid ka finantssektori regulaatorid (järelevalveasutused) üsna muretuks. Suuremaid õnnetusi ei olnud ju kümmekond aastat juhtunud, see uinutas. Liiga lõdvad piirangud võimaldasidki globaalsel kinnisvaramullil suureks paisuda. Seega mängisid regulaatorid kriisi tekkimisel olulist rolli.
Globaalselt kõige olulisema jõuga regulaatoriks võib lugeda USA Föderaalreservi (FED), USA majandus on maailma suurim ning seega on FEDi sammudel suur mõju kogu maailmale. FEDi viimased juhid (Alan Greenspan ja Ben Bernanke) ei osanud kinnisvaramullis ohtu näha ning ei takistanud panku üha suuremate riskide võtmisel. Loomulikult kehtestab regulaator vaid piirid ja iga pank peab jälgima, et riskid tema tervist ei kahjusta, ehk lõplik süü lasub siiski riskijal. Kuid probleemide tekkes olid ühekorraga süüdi nii pangad kui regulaatorid.
Pean sügavalt lugu Paul Volckeri vaadetest, kes oli FEDi juht aastatel 1979-1987. Juhtinuks tema käekirjaga mehed FEDi ka pärast tema lahkumist, ei oleks maailmas 2008. aastal kindlasti nii suurt kriisi olnud. Just tema FEDist lahkumise järel algas USAs regulatsioonide lõdvenemine (ingl. k. deregulation). Hiljuti mainis Volcker, et kahetseb, et avalikult rohkem regulatsioonide lõdvenemise ohust ei rääkinud. Positiivse nüansina võib mainida seda, et vaatamata Volckeri 82 eluaastale on Barack Obama ta väga aktiivselt USA finantssektori reformi kaasanud. See lubab loota kvaliteetseid lahendusi.
Üle maailma on mõistetud, et finantssüsteem vajab muutmist. Kuid on siiski kaks ise asja, kas tõdeda kraavi sõitnud auto kohta, et “auto on katki”, või auto töökorda saada.
Kuna kriis on ulatuselt erakordne, siis on ka ajaloost raske tuua abistavat paralleeli, kuidas täpselt finantssektorit reformida. Lugesin just värsket raamatut “The Future of Finance and The Theory That Underpins It”, kus Ühendkuningriigi 18 parimat finantspead analüüsivad, kuidas võiks finantssektori reform välja näha. Kõik need on targad mõtted, kuid sisaldavad üsna erinevaid seisukohti, mida teha. See näitab aegade erakordsust ning ka seda, et üksmeelt reformide suuna suhtes ei ole olemas.
Eelmisel nädalal kirjutas Barack Obama alla aktile, millega algas USA reform. See on järjekordne samm finantssektori vundamendi tugevdamisel.
Oluline on ka iseregulatsioon: Lehmani juhtum ehmatas kaameks väga paljud pangatöötajad üle maailma. Pankurite peades toimunud muutus riskide tajumisel on ehk kõige olulisem kriisi ajal toimunud “reform”. Selle tulemusena tekkis pankadel soov riske kärpida. Kuid globaalsed pangad on sedavõrd suured ja riskide vähendamine ajaliselt nii pikk protsess, et tänaseks ei ole nad isegi poole peale jõudnud.
Eelnevast on mõistetav, et väga tähtis on regulaatorite roll - kui rangeks muutuvad regulatsioonid? Selgelt on kasvanud ülereguleerimise oht. Kui kriisi eel olid finantssektori piirangud liiga lõdvad, siis praegu võidakse regulatsioonidega globaalse finantssektori vereringe liiga kinni pigistada. See tähendaks suure tõenäosusega lähiaastatel madalamat majanduskasvu kogu maailmas ning kaeglasemat kriisist väljatulekut.
Seega seisab riikide ees päris keeruline ülesanne: finantssektori reform on vajalik, kuid see ei tohi olla liiga järsk ja liiga range.
Lisaks vajavad reformimist ka regulaatorid. Sellega aga alles alustatakse.
Olukorda komplitseerib globaliseerumine. Suuremad riigid peaksid regulatsioonidega liikuma ühtselt, sest kui näiteks USA kehtestab oluliselt rangemad nõuded kui Euroopa, siis kolivad finantssektori ettevõtted USAst eemale, sest kapitali liikumine on praegu oluliselt kergem kui 10 või 20 aastat tagasi.
Täna võime rääkida maailma finantssektorist “enne Lehmanit” ja “pärast Lehmanit”. Finantssektor on muutumas konservatiivsemaks ning riskitakse vähem. Osalt on see tingitud pankade enda kartusest, teisalt rangemaks muutunud regulatsioonidest.
Üha rohkem on maailmas kuulda mõtteid n-ö “pangamaksust”. Paljudes riikides oli finantskriisis vaja finantssektorile riiklikku tuge ning selle hüvitamiseks küsivad poliitikud nüüd tasu.
Mulle ei tundu see hea mõte, sest see pidurdaks kriisist taastuva finantssektori jõudu veelgi ja sellega ka kogu maailma majanduse taastumist.
Kuid paljudes riikides on maksumaksjad pankade peale üsna pahased. Seega pangamaks tõenäoliselt siiski tuleb. Tegemist on ju poliitiliselt kerge otsusega. Kõige eelneva tulemusel muutub pangandus järgneva viie aasta jooksul tõenäoliselt igavamaks ning oluliselt rangemalt reguleerituks. Pankade äri atraktiivsus väheneb ja kasumlikkus jääb kesisemaks. Laenamine läheb kallimaks ning pidurdab globaalset majanduskasvu.
Kirjutasin eelnevalt globaalsetest trendidest, sest Eestis oma pangandust enam peaaegu ei olegi. Siinne turg on Skandinaavia pankade valitseda. Skandinaavia omakorda sõltub maailma suundadest ning seega on Eesti finantssektori käekäik neist eespool kirjutatud globaalsetest trendidest kinni. Nii laenude kallidus kui kättesaadavus Eestis sõltub just globaalsest pildist. Meie analüüsi põhjal on Skandinaavia pangandus tugevamatel jalgadel kui globaalne keskmine. Seega on ka Eestis praegu üsna tugev finantssektor.
Loo autor on TI EfTEN Varahalduse juht.
