Põhimõtteliselt tasub alati enne laenata kui kõhu kõrvalt kogutud tagavarasid kulutama asuda. Omaette küsimus on see, millistel tingimustel laenatakse ja kas laenuraha ka otstarbekalt kasutatakse. Igal laenamisel on alati piirid, milles laenaja veel oma usaldusväärsuse säilitab.


Eestis on laialt levinud arusaam, et kui valitsuse laenukoormus on teiste riikidega võrreldes sisuliselt olematu, siis on meil justkui hädapidur ja esmaabikott alati käeulatuses. See ei pruugi aga nii olla.


Miks, kui meil on ju praegu vähe laenu võetud?



Kui Eesti riigi kui terviku laenukoormust kokku arvestada, peame valitsuse võlgadele liitma kohalike omavalitsuste, kõikide äriettevõtete ja eraisikute võetud laenud. See lõpptulemus pole enam kaugeltki nii roosiline. See seab meile ka piirid uute laenude võtmisel.


Tähtsaim on aga see, et ükskõik mida ja millises vormis praegu riik ette võtab, see kõik peab olema arusaadav, läbipaistev ja usaldust äratav eri finantsinstitutsioonide jaoks väljaspool Eestit.


Kui rahvusvaheline usaldusväärsus kaob, siis võib juhtuda see, mis on praeguseks juhtunud Islandil, kus kogu maa vajub aina sügavamasse kriisikuristikku.

 
Kui kõik krediidikraanid on üpris kinni keeratud, kas Põhjamaade Investeerimispank (NIB) annab Eestile laenu?



Rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide – nagu Euroopa Investeerimispank peakontoriga Luksemburgis, EBRD Londonis, CEB Pariisis ja NIB Helsingis – peaülesanne on rahastada selliseid investeeringuid, mida erakätes olevad pangad ei suuda või ei taha finantseerida. Reeglina on need laenud kommertspankadega võrreldes palju pikemate tagasimaksmise tähtaegadega ja riske jagatakse koostöös mõne teise rahastajaga.


Samas ei ole NIB arengupank ega abiorganisatsioon. Vastavalt põhikirjale rahastame me investeeringuid ainult projektipõhiselt. Kuigi NIB ei maksimeeri oma teenitavat kasumit, on meilt saadava laenu hind siiski vastavuses konkreetse projekti riskitasemega.


Eelkõige on meie panga huviorbiidis suured infrastruktuuriprojektid – energeetika, transport ja logistika; keskkonnaprojektid, aga ka innovatsioon ja tehnoloogia areng.


NIB president Johnny Åkerholm rääkis hiljuti Balti arengufoorumil Kopenhaagenis, et pangad väldivad uusi riske, kuid see kartus laenata lööb reaalmajanduse probleemide kaudu neid endid. Mida siis teha? Riik ei saa ju anda pankadele käsku, et laenaku rohkem.



Mõnes mõttes ongi tegemist suletud ringiga. Pank, muidugi juhul, kui tal endal juhtub raha olema, ei anna tavaliselt laenu, kui ta peab riske liiga suureks. Kui ettevõtted laene enam ei saa, lakkavad investeeringud ja/või osa ettevõtetest lõpetab kas häda sunnil või vabatahtlikult oma tegevuse. Selline olukord suurendab pankade jaoks riske omakorda veelgi.


Kui pankade klientidel läheb halvasti, läheb varem või hiljem halvasti ka pankadel endil.


Riskihirm on otseselt seotud usalduse puudumisega nii oma praeguste kui ka tulevaste klientide kui ka teiste pankade vastu.


Üks võimalus suletud ringi lahti murdmiseks võiks olla riiklike investeeringute suurendamine, eelkõige sellistesse infrastruktuuridesse, mis kõigile arusaadavalt aitavad tulevikus Eesti konkurentsivõimet parandada. Laenuraha võiks just siin meile appi tulla.


Åkerholmi kõnes on üpris kõva annus pessimismi.



Arvan, et ta on pigem realistlik. Åkerholmi tasub kindlasti tähele panna. Soome viimase lama ajal töötas ta olulisel kohal Soome Pangas, hiljem oli Soome rahandusministeeriumi asekantsler ja vastutas Soome eurole ülemineku projekti eest. Ta tunneb makromajandust väga hästi.


Kuid temagi on napisõnaline, sest praegune majanduskriis on ainulaadne. Mullu suvel alanud finantskriis püsis kuni selle aasta sügiseni pelgalt rahandussektoris. Viimase kahe kuuga on ta aga levinud globaalsele majandusele. Sellist kriisi, kus kõik maad ja valdkonnad on samal ajal ühel või teisel moel nakatunud, pole varem nähtud.


Miks on kriis nii hulluks paisunud?


Praegu ei usalda keegi kedagi. Pangad ei usalda teisi panku ega oma kliente. Riskid on suured ja laenukraanid keeratakse kinni või on laenu hind väga kõrge. Paljud ettevõtted on aastaid järjest oma laenusid refinantseerinud, s.t kui üks laen lõpeb, võetakse uus peale. Nüüd ollakse järsku seisus, kus enam uut laenu ei saa. See pole mitte Eesti häda, vaid probleem igal pool mujalgi.


Lisaprobleeme tekitab veel paanika ja massipsühhoos. Isegi kui asi ei ole nii hull, aga piisavalt suur hulk inimesi arvab, et kohe läheb väga hulluks, siis see halvendab kohe tegelikku olukorda.


See tähendab, et investeeringuid ei tehta, laene ei anta, info ei liigu ja turud ei tööta.


Teil on aastaid kogemust nii Hansapanga nõukogu liikmena, Eesti Energia ja Statoili siinse juhina ning NIBst. Mis on praegu Eesti suurim põhimõtteline majandusprobleem?



Minu arvates on meil kaks suurt ja põhimõttelist muret, millel pole tegelikult majandustsüklitega midagi pistmist, kuid käimasolev majanduskriis võimendab neid veelgi.


Need on Eesti ekspordivõime ja Eestisse tehtavad välisinvesteeringud.


Tänaseks peaks juba kõigile selge olema, et valdav enamik kogu Eesti taasiseseisvumisperioodi välisinvesteeringutest ei põhinenud meie inimeste ainulaadsetel tööoskustel ega meie maa suurepärasel asukohal, vaid eelkõige madalal kulubaasil. Odav tööjõud, odav elekter, odav vesi jms, osalt ka Venemaalt saadavad odavad ressursid ja materjalid. Kaasa aitas muidugi ka Eesti kuvand maana, kus väga kiirelt võeti omaks vaba turumajanduse põhimõtted.


Nüüdseks on see kõik pöördumatult minevikuks saanud. Kõik kulud on ettevõtjatele suurenenud ning suurenevad ka edaspidi, töötajate tööviljakus on aga endiselt tagasihoidlik.


Mis on nüüd ja praegu need motivaatorid, miks välisinvestor peaks oma raha siia tooma ja uusi töökohti looma?


Riigi majanduse tasakaalustamise seisukohalt on ülitähtis ekspordivõime püsimine. Mida ja kui suures mahus suudame eksportida näiteks kümne aasta pärast? Äkki peaks värske pilgu ja tänapäevaste uurimismeetoditega veel kord üle vaatama Eestis leiduvad maavarad?


Nii et teie hinnangul on Eesti majandushädad põhjustatud siin, mitte saabunud koos üleilmse kriisiga?


Eesti majandus on väike ja avatud, seega ka tundlik peaaegu kõikidele globaalse majanduskeskkonna mõjutustele. Kohalikud probleemid, ekspordivõime ja välisinvesteeringute puudus kollitaksid meid isegi siis, kui ümberringi oleks kõik endiselt hästi.


Mida tähendab finantssektori usalduskriisi jõudmine reaalmajandusse ettev&oti lde;tetele ja tavainimesele?


Kriis on viimaste kuudega reaalmajandusse jõudnud ja suure tõenäosusega kestab veel järgmised kaks-kolm aastat. Kui Eestit peaks tabama ettevõtete pankrottide laine ja välisinvestorid lahkuvad, on tõenäoline et kaduvate töökohtade asemele niipea uusi ei teki.


Eesti valitsus räägib taas euro kasutuselevõtust. Miks seda vaja on?



Kriisioludes on alati parem kuuluda suure valuuta piirkonda. Eelkõige aitaks see ära hoida kroonivastased spekulatsioonid. Eesmärk peaks olema eurole üle minna nii kiiresti kui võimalik.


Kas Eesti peaks ehitama oma tuumaelektrijaama? Oleks see üldse realistlik projekt?



Tänases olukorras tuleks seda kindlasti tõsiselt kaaluda. Olen veendunud, et see on realistlik projekt, kui kaasaksime sinna ka teisi. Partneri valikul pole Eestile loogilisemat kui Soome, kellel on ülikõva kogemus nii jaamade ehitamise kui ka haldamisega.


Ka Leedu tuumajaama projektis tuleks Eestil võimalusel osaleda, kuid selle projekti usaldusväärsus on pärast mitmesuguseid takistusi oluliselt kahanenud.


Oma tuumajaam oleks rohkem meie kontrolli all. Nagunii oleks see väga pikk protsess, alates juba jaama kontseptsiooni väljatöötamisest.


Kas Nord Streami gaasijuhe saab teoks ning millised oleksid selle mõjud Eestile?



Raske öelda. See on mitmetahuline projekt, kus on omavahel põimunud energeetiline varustuskindlus, suur poliitika ja suurriikide majandushuvid. Ja kuigi tööd juba käivad, on minule siiani lõpuni ebaselge, kuidas sellist suurejoonelist projekti rahastama hakatakse. Eesti varustuskindlust ei paista see projekt oma praeguses lahenduses ei suurendavat ega vähendavat.


Mis juhtub Eestis lähiaastatel elektri hinnaga?



Tõuseb.
Põhjamaade Investeerimispank
  • Panga omanikud on viis Põhjamaad ja kolm Balti riiki.
  • Annab raha kuni 50 protsendi ulatuses projektide maksumusest.
  • Eestisse laenanud üle 215 miljoni euro.
  • Klientide sekka kuuluvad näiteks ­Eesti Energia, ­Tallinna ­Sadam, Eesti-Soome merekaabli projekt, Eesti Raudtee, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tallinna linn, Tallinna lennujaam, Fortum Tartu, Eesti Post, Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis, Tallinna Autobussikoondis.
  • Laenuportfelli maht on ligi 13 miljardit eurot. NIB on laene andnud 39 riiki.
Gunnar Okk
  • 1991–1997 juhtis Eesti Statoili, oli Rootsi Statoili piirkonnajuhi asetäitja.
  • 1997-1998 Tallinna Panga juhatuse liige ja arendusdirektor.
  • 1998–2005 Eesti Energia juhatuse esimees.
  • 2006–... Põhjamaade Investeerimispanga asepresident.
  • Pikka aega oli Hansapanga nõukogu liige.
  • 2004–... Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaskogu juhatuse esimees.
  • 2008–... Eesti valitsuse juures asuva Teadus- ja Arendusnõukogu liige.