Pankurid läksid ahnemaks
Olen ise vaid ühe korra pangale käenduse andnud. See juhtus rublaaja lõpus ja oli seotud õppelaenuga.
Kui õigesti mäletan, siis mina käendasin sõpra ja tema meie kursusevenda ja too omakorda mind. Igatahes tekkis tore ring, mis meid muigama pani, kuid kalanäoga pangaametnikud vaatasid, et kõik lahtrid on kenasti täidetud, ja kandsid raha arvele.
Ma ei tea, mida teised oma laenuga tegid, kuid mul õnnestus soetada toatäis mööblit, mis oli küll kandiline, aga odav, sest kuskil Pärnu kandis töötas õnneks mingi vabrik kivipeade juhtimisel, kes polnud veel pihta saanud sovetliku reguleeritud hinnapoliitika lõppemisele, ja jagas kraami poolmuidu.
Tollased summad olid praeguste laenude kõrval naeruväärselt tillukesed ja tänu vahepeal lokanud tuhandeprotsendilisele inflatsioonile ei pannud ma hiljem õieti tähelegi, millal pank õppelaenu tagasi korjas.
Praeguses kriisis on käendustest saanud eriline tüütus. Muidugi võib öelda, et loll rahvas on ise süüdi, et ei arvestanud ilusa elu lõppemisega, laenas end lõhki ning jagas kergemeelselt lubadusi.
Kuid laenu ei saa ilma, et keegi seda annab. Buumi ajal maksti pangatöötajatele müügitulemuste eest preemiat –andsid rohkem laenu, teenisid rohkem.
Tunnen lasterohket peret, kes ei uskunud elu sees, et saab oma nappide sissetulekutega eluasemelaenu, kuid maakler ajas kõik paberid korda ja nüüd on nad kaelani võlgades.
Pool Eestit oleks üks suur hädaorg, kui kehtiks vana reegel, et kodulaenud peavad olema täielikult tagatud. Keskpank teatas möödunud nädalal, et kinnisvara hinnad on kukkunud nii palju, et vähemalt poolte kodude väärtus on väiksem nende ostmiseks võetud laenudest.
Kadarbiku talu peremees Ants Pak kuulutas kolm aastat tagasi ühel konverentsil, et “Eestis ehitatakse korralikud põllumaad putkasid täis, mida nimetatakse majadeks. See on ju nonsenss!”
Saalitäis ärimehi ja ajakirjanikke naeris seepeale mühinal nagu rahvas Eino Baskini etendusel, sest kipsmajade ehitamisega tehti tol ajal ropult raha.
Läinud nädalal kuulsin aga ühe pankuri suust samalaadset juttu, nagu rääkis Pak omal ajal: umbes kolmandikku tuttuutest korteritest võib oodata buldooseriga kokkulükkamine, sest nad on ehitatud nii lollidesse kohtadesse, et neid ei osta mitte keegi mitte kunagi.
Buumiaja nõmedus paistab selgelt välja ka end kuulikindlaks pidanud pankade majandustulemustest, mille halvad laenud sõelapõhjaks lasid. Eesti Pank ennustab, et halbade laenude osas ei lähe asi paremaks enne kui kevadel 2010.
Swedbank on saatnud tänavu kinnisvara sundmüüki tempoga üks kodu iga tööpäeva kohta. Terve Eesti näitaja on vähemalt kaks korda suurem, sest Swedbanki käes on pool laenuturust ja see pole sugugi kehvem pool.
SEB Pank aga oli koguni nii ahne, et läks autoärimees Toomas Rüütmanni pankrotti ajama veel enne, kui tal käenduse väljanõudmiseks selge õigus tekkis. Ka teised isikliku pankrotiga maadelnud tuntud tegelased – endine pankur Guido Sammelselg, viinatööstur Igor Savenkov, kommunaalpoliitik Deniss Boroditš, kinnisvaraarendaja Alo Lillepea, spaaperemees Kristjan Sild, endine maavanem Tiit Laja – sattusid sekeldustesse isiklikule varale sätitud käenduste tõttu.
Lisame vähemtuntud ettevõtjad. Pankrotiotsustes kordub muudkui sõna käendus.
Käendused on selle kriisi eripära. Pankuritele tagasid käendused mingi müstilise puhtama ja kindlama tunde. See polnud niivõrd rahaline ootus, sest olulise osa ärimehe varast moodustab tavaliselt tema kompaniide väärtus ja halbadel aegadel pole ettevõtja nii rikas nagu varem (isegi Urmas Sõõrumaa tunnistas viimases “Pealtnägijas” miljardite haihtumist) ehk isiklik käendus ei anna tihti erilist rahalist lisatagatist, vaid efekt on pigem vaimne – pankurid usuvad, et käendusteks nimetatavate “käeraudade” tõttu ei saa omanikud äridele käega lüüa, vaid rügavad elu eest, sest mängus on isiklik vara.
Käendused mängivad olulist rolli ka firmade äravõtmise korral. Viimasel ajal räägivad investeerimispankurid ja advokaadid, et Skandinaavias tuntakse üha sagedamini huvi Eesti ettevõtete üleostmise vastu.
Kõige lihtsam on seda teha koostöös pankuritega, kes saavad olemasolevaid omanikke mõjutada käenduste kaudu. Vaikse ähvardusega, et me tühistame käenduse, kui müüd firma “mõistliku hinnaga” meie valitud ostjale. Kui aga ei müü, siis vääname täiega.
“Käendused on tagajärg laenamise kuldajast,” ütleb pankrotihaldur Urmas Tross. “Nüüd on tõehetk käes. Edaspidi tuleb tõsiselt mõelda, kellele käendust annad, kas sa saad ja tahad üldse kedagi käendada. Et ega firmal ometi midagi viga ei ole, et ta isikliku käenduseta laenu ei saa.”
Mulle tundub, et pankurid läksid liiale. Sellised firmalaenude käendamised on värdmoodustised nagu Fiat Multipla autode alal või Jüri Pihli viimane avaldus kaitsepolitseile.
Iga majandusõpik ütleb, et aktsiaseltsis või osaühingus vastutab omanik vaid oma aktsiate või osa ulatuses. See ongi ettevõtte moodustamise mõte.
Eestis esineb täiesti seaduslikult ka selline ettevõtlusvorm nagu usaldusühing, kus üks omanik vastutab firma eest täie rauaga ja teised oma osaluse ulatuses.
Miskipärast on Eesti pankurid vaikimisi paljud meie ettevõtted sellisteks usaldusühinguteks muutnud.
Selline käitumine on vastik, sest ta hakkab lõpuks inimeste majandusaktiivsust pärssima. Ma ei kaitse siinkohal Rüütmanni, Sammelselga, Savenkovi, Boroditši, Lillepead, Silda ega Lajat, sest neil kõigil on mingid patud hinge peal, kuid küsin siiski, et kui suur on tõnäosus, et nad loovad edaspidi mõne eduka äri oma nimel, kui Songardi ja Kraapliku tüüpi pankurid nad käenduste kaudu puupaljaks koorivad.
Õnneks piirduvad Eesti pankurid vaid suuromanikega ega ole läinud väikeaktsionäride kallale. Mullegi kuulub mingi õnnetu kihu tõttu paarsada Tallinki aktsiat. Sain nende hinnaga nagunii vastu pükse. Päris jube oleks, kui peaksin väikeaktsionärina ka Tallinki laene käendama.
Aga pankurite vigade kinnimaksmises osalen ikkagi. Nagu ka ülejäänud Eesti rahvas.
Kuigi meie juhtivad majandustegelased korrutavad päevast päeva, et hindade kärpimine on Eesti päästerõngas, pole pankurid seda juttu kuulanud.
Suvel kurtis Eesti Pank, et pangateenused on kallinenud ligikaudu kümnendiku: “See annab märku, et pangad kompenseerivad tulude vähenemist muudest allikatest.”
Ja see kestab edasi. Mõningat kisa kuuldus küll septembris, kui Swedbank teatas, et tõstab osa pensionäride sularaha väljavõtmise tasu kolmekümnele kroonile ehk kümme korda(!). Isegi minister Hanno Pevkur tuletas pankuritele meelde sotsiaalseid väärtusi.
Kui aga ka SEB tõstis novembris sama tasu 30 krooni peale, ei köhinud enam keegi.
Vaikus valitses ka siis, kui SEB teatas, et valuuta vahetamine maksab nüüd 35 krooni, ja Sampo Pank hakkab kaardihooldustasu võtma isegi seitsmeaastastelt lastelt. Pole vahet, kas maksab laps oma kommiraha arvelt või vanainimene säästudest, pangaomanikke raja taga huvitab vaid see, et papp jookseb.
| Pankade tulemused halvenesid järsult | ||
| valitud näitajad, miljonit krooni | ||
| 9 kuud 2008 | 9 kuud 2009 | |
| Intressitulu laenudelt (sh kapitalirent) | 13 191 | 9509 |
| Teenustasu tulu | 2424 | 2015 |
| Palgakulu | -1539 | -1452 |
| Laenude väärtuse langus | -1160 | -6320 |
| Puhaskasum | 3708 | -4240 |
| Allikas: Eesti Pank | ||
