Pärandust krabamas
Tallinna lähivalda kolis suurpere, kes elas ühe vanamemme majakeses. Kokkulepe oli, et pere aitab naist tolle eluajal, seejärel aga saab maja endale. Kui tädi ühel päeval suri, selgus, et paberid on vormistamata. Kuna tädil järeltulijaid polnud ja tal oli sissekirjutus linnas, läks maja seaduse järgi linnale.
Ühe teise pere isa ostis buumi tipus laenuga kinnisvara. Masu ajal vara väärtus kukkus, panga ees tekkisid suured võlad. Kui mees suri, oli tal võlgu oluliselt rohkem kui vara. Kõigepealt loobusid pärandist mehe lapsed, seejärel tema vend ja õde. Kui üks neist oleks jätnud hooletusest või hoolimatusest jätnud loobumisavalduse tegemata, oleksid võlausaldajad saanud temalt rahumeeli surnu võlad sisse nõuda.
Need on reaalsed lood tänapäeva Eestist. Ja neid on palju.
Näiteks Kohtla-Järvel surnud korteriomaniku pärijaks osutus keegi Karjalast, kes küll käis Eestis matusel, kuid ei tahtnud pärandusest midagi kuulda. Peremehe surma järel muutus korter kiiresti kasutuskõlbmatuks, seal käisid lõhkumas vargad ning võlg ühistu ees kasvas. Ühistu sai kohtu kaudu pärandi hooldajaks, pani korteri müüki, tasus saadud rahast kadunukese võlad ning ülejäänud kandis notari depoisiitkontole kadunud “Karjala meest” ootama.
2002. aastal surnud naine pärandas kogu vara abikaasale. Viis aastat hiljem võttis mees uue naise ning suri peagi. Ent aastal 2012 ilmus Venemaalt välja surnud vanemate ühine tütar, kes asus mehe uue naise vastu protsessima, et saada oma osa isa ja ema pärandusest.
Isa ja poeg ostsid kahepeale maatüki. Isal oli seal talu, poeg hakkas samasse endale kodu ehitama. Lepiti kokku, et kinnistu jagatakse kaheks. Ent siis suri isa ära. Ning poeg avastas, et peab krunti jagama kuue pärijast vennaga! Kes peaks kellele maksma ja kui palju? Kellel on rohkem „emotsionaalset õigust“ isatalule?