Pärast katastroofe
Pea kaks nädalat tagasi toimunud torm oli Lõuna-Rootsis tõeline loodusõnnetus. Hukkus seitse inimest ning isegi nädal hiljem pole elektrivoolu ega telefoniühendusi suudetud kõikjal tööle saada. Oleks see toimunud tavalistes tingimustes – kui poleks olnud tsunamikatastroofi detsembri lõpus –, teinuks rootslased oma riigi ja valitsuse pilbasteks. Mitte keegi poleks praeguse kergusega leppinud, et Rootsi vanurid istuvad päevade kaupa kütteta majades ja et väikelaste peredel puuduvad võimalused tittedele tummi soojendada. Nüüd poleks aga nagu midagi erilist juhtunud. Igapäevane on hoopis see, et räägitakse ja kirjutatakse taevalikult funktsioneerivatest päästeteenistustest ning teatatakse positiivses toonis, et vooluta on jäänud vaid mõnikümmend tuhat majapidamist – kuid eks kord jõuab järg ka nendeni. Tekib tunne, et kas elekter on üldse asi, mida heaoluühiskonnas nii väga tarvis läheb. Ilma mingi kahtluseta on tsunami rootslaste väärtushinnangutesse ning eluvaatesse teinud tõsiseid korrektiive.
Usalduskriisis on Rootsi sotsiaaldemokraatlik valitsus ja selle juht Göran Persson siiski. Asjaolust, et Rosenbadis istuv valitsuskabinet ei teadnud kohe pärast tsunami rünnakut piisavalt hästi, mida ette võtta, on saanud raske poliitiline probleem. Uurimine järgneb uurimisele, parlamentaarne konstitutsioonikomisjon teostab ülekuulamisi ning ametivõimud saavad aina uusi direktiive. Tagantjärele üritavad kõik anda oma parimat.
Emotsionaalsest küljest oli Rootsis kõige raskem hetk möödunud esmaspäeval, kui kool algas. Keegi ei tea ju siiani, palju Rootsist inimesi kadunud on. Mustemat poolaasta algust pole ilmselt kunagi olnud – siis sai korraga paljudele selgeks, et tühi koolipink kandis endas tsunami jälge. Sama käis ka ülikoolide kohta, sest just koolide ja ülikoolidega seotud reisivad teistest enam koolivaheagadel. Leppida tuleb sellegagi, et tsunamikatastroofis hukkunud rootslaste lõplikku arvu ei saada tõenäoliselt iialgi teada ning kõiki kadunuid ei tooda kunagi koju. See pole lihtsalt võimalik. Võimalus kedagi elavana leida on tänaseks välistatud, kuid jäänud on lootus lähedane kodumulda matta. Selles lootuses paljud rootslased praegu elavadki ja neid ei huvita miski muu, mis ümberringi toimub.