Parbuse tapmisfantaasiad: “Veri pritsis mulle näkku”
Kohtusaalis ja avalikel esinemistel paistab Ivo Parbus rahuliku ja sõbralikuna nagu üleelusuuruses mängukaru.
Parbuse hoopis teistsugusest alter ego’st annab aga aimu tema raamat “Paljakäsi ja relvaga. Mees, kel polnud nime”. Seal on minategelaseks Parbuse kooliaegne pinginaaber, kes ametlikult oli juba 1981. aastal Afganistani sõjas langenuna maha maetud, kuid kes tegelikult on vägagi elus ning tegutseb pidurdamatu naistemurdja ja tapamasinana üle ilma.
Allpool kümme stiilinäidet.
• Lõin leitnandile automaadikabaga meelekohta, tapsin üksiklasuga jefreitori ning surusin täägi pidemeni sihturi selga. Kaks sõdurit, kes polnud veel jõudnud väljuda, tõstsid relvad. Niitsin nad ainsa valanguga maha.
• Kaunitar haaras mu pea oma reite vahele. Otse silme ees välkus peibutav veenusekink, ent kruustanglik surve ei võimaldanud vaatepildist mõnu tunda. Enne kui lihaselised jalad jõudsid mu kolba pähklina purustada, haarasin kirjutuslaualt terasest paberinoa ja surusin iludusele ribide vahele.
• Haarasin kaunil maadluspartneril ümbert kinni ja veeretasin ta otse lõhkeseadeldisele. Plahvatus rebis naisel ära selja ja poole rindkerest.
• Kaks ventilaatorit pumpasid läbi metalltorude mäealustesse katakombidesse välisõhku. Lõikasime torudesse augud, kuhu ühendasime mürkgaasiballoonide voolikud. Ootasime veerand tundi, seejärel panime pähe kaitsemaskid ning astusime mäe sisemusse viivasse lifti. Kõikjal salabaasi ruumides lebasid põrandal Tsükloni ohvrid.
• Neiu toetas selja vastu uksepiita ja suunas tuppa automaaditoru. Paiskusin kogu keharaskusega vastu ust. Kostus raginat, kui kaunitari roided ukse ja piida vahel murdusid. Pikkade hoolitsetud küüntega käed lasid relva põrandale kukkuda. Haarasin killeri pea kaenlasse ja viisin alustatu lõpule.
• Kõverdasin käe tiigrikäpaks ja rabasin vasakpoolset kommunisti roietesse. Löök oli niivõrd kiire ja ootamatu, et mees ei teinud sillutisele varisedes häältki. Laiba suust voolas tänavakividele punane vereoja. Parempoolset kuubalast tabas jalalöök oimukohta. Surm saabus silmapilkselt.
• Miilits, käes suitsev püstol, tuiskas meile järele. Seda poleks ta pidanud tegema. Niipea kui heledajuukseline pea ukseavasse ilmus, paiskusime kogu keharaskusega vastu ust. Teravate servadega metallplaat lõikas sinisest vormikuuest väljaulatuva kaela habemenoana läbi. Punast miilitsamütsi kandev pea kukkus põrandale, veeres nurka nagu pall ning, uskuge või mitte, karjatas juba õhus lennates: “Ema!”
• Lõin rusika läbi presendi, haarasin roolis istuval kujul lõuast ja rebisin pea järsult üles. Villis kaotas juhitavuse ning põrutas teisel pool maanteed kasvavas metsatukas vastu puud. Jõudsin hetk enne kokkupõrget maha hüpata ja pääsesin vaid paari kriimustusega küünarvarrel. Auto lahvatas heleda leegiga põlema. Kabiinis kägardus söestuv inimkeha.
• Viskusin välkkiirelt põrandale ja rullisin eemale. Juhtus see, mida taotlesin. Automaadid hakkasid tärisema ning reageerimiskiiruselt minust sekundikümnendiku aeglasemad kõrilõikajad kostitasid üksteist korraliku kuulirahega. Kui tulejoonest eemal jalule kargasin, lamas mind kimbutanud salk täies koosseisus angaari põrandal.
• Võitluskunste treenides olid mu labakäed ja -jalad saavutanud elastsuse, mis lubas neid kokku tõmmata randme ja pahkluu mõõtmetesse. Selle võtte abil vabastasin vargsi käed raami küljest ning hetkel, kui skalpell silmani jõudis, rebisin selle Julianuse käest ja tõmbasin vaheda teraga üle timuka kõri. Veri pritsis mulle näkku.
