Paremad isad
Lapsi, kes reeglina on juba magama läinud, kui issi koju jõuab, on tegudeinimene sunnitud taluma suusapuhkusel – kuhu mõnikord on ta sunnitud käkid kaasa vedama (muidu hakatakse neid ju koolis mõnitama) – ja sünnipäevapeol mängutoas. Ta ei tea kunagi laste sõprade ja lemmikloomade nimesid, ja ausalt öeldes, teda see ka ei huvita.
Jobul on ses mõttes alfa-isase suhtes palju eeliseid.
Tema jaoks ei ole sugugi põlgust vääriv ajaviide oma tibule kella õpetada või potisoeng pähe lõigata. Üheskoos suudetakse isegi hakkama saada mudilaskonna hitt-toitude – friikartulite ja viineritega. Mõni, matšomaailma reitingu järgi eriti jobu mees võtab suisa välja n-ö isapuhkuse ja sitsib rõõmsalt liivakasti servas. Selline isa tahab lapsi tööle kaasa vedada, nendega koos õppida ja telekast multikaid passida. Rõhk on siin sõnal “koos”.
Kuigi võimu ja kontrollijanuses meestemaailmas pehmo pole mitte keegi, on ta pereelu seisukohalt kahtlemata palju parem variant kui “tegija”. Ma mõtlen siin ikka kooselu laiemalt kui ainult optimaalselt toimivat majandamisüksust (omamoodi osaühing on ju pere alati), ka kui soojust, lähedust ning turvatunnet pakkuvat kohta.
Eesti ühiskond pole aga erinevalt skandinaavlastest nn uue mehelikkuse kandjaid veel eriti omaks võtnud. Mõneti meenutavad eestlased oma käitumiselt ikka veel pubekaid põhikoolis – tähtis on olla populaarne, ent ometi teistega võimalikult sarnane. Ametipositsioonilt “mökud” pälvivad suurema osa naiste-meeste heakskiitu pigem siis, kui nad üksi lapsi kasvatavad või on nad lihtsalt mõne raske puudega (à la demineerija Arne Lokk).
Aeglaselt teiseneva avaliku arvamuse kõrval on vahest veelgi kurvem jobuisade enesekuvand.
Nimelt on enamik neist ikka uhke isaduse asemel oma minapildis kommunaalkämbud ja äpud.
Oma hella isalikku hoolitsust kiputakse pigem häbenema ning maha salgama ja sage on ka süütunne, et miks lastega hängimise ajal ei tehta midagi “tõsist”. Kuigi tegelikult jääb meeletu karjäär ka “traditsioonilistele meestele” kibestumist tekitavaks hõllanduseks.
Sarnaselt eesti prominentgeidega oleks ka tublidest issidest isastel aeg kapist välja tulla – ei peaks häbenema töömesilase asemel kodupatrioot olemist. Aeg oleks näidata, et ka mees võib lapsi kallistada ja sülle võtta, poistega koos nutta ja naerda. Kõik mehed ei pea rassima Soomes ehitajatena, mõni võib olla ka tagalas ja lugeda seal AutoBildi asemel ajakirja Pere ja Kodu.
Pehmet uusmehelikkust ei saa väärtustada ainult sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse ombudsmani või ühiskondlikku leppe sihtasutuste lepingute abil. Muutus peaks toimuma ikkagi pigem “tavaliste inimeste” peades. Ka emad ja eelkõige “jobud” ise võiksid vähemasti püüda stereotüüpseid soorolle oma lastele mitte peale suruda. Tüdruk ning poiss võiksid ise otsustada, mis on nende jaoks tähtis ja õige.