Pärija nõuab muuseumilt tagasi teoseid kogumaksumusega üle 100 000 euro
Mai lõpul sai Eesti Kunstimuuseum kirja Välisõigusabi Advokaadibüroolt. Selles nõuti seitsme kunstiteose tagastamist nende endiste omanike pärijale. Muuseumilt tahetakse kätte saada Peet Areni õlimaali “Mare Leet” (1934) ja joonistust “Tütarlapse portree” (1934), Konrad Mäe õlimaale “Maastik tuulikuga” (1915) ja “Veneetsia” (1921/22) ning joonistust “Marie Reisiku portree” (1916), Ado Vabbe akvarelli “Maastik” (1910ndad) ja Linda Sõbra skulptuuri “Noormehe pea” (u 1938–44).
Neist mitme puhul on tegemist tõeliste pärlitega. Näiteks Mare Leedi portree on vaat et ikooniline maal, mida on palju reprodutseeritud ja näitustel eksponeeritud. Tuntud ja näitustel eksponeeritud on ka Konrad Mäe pildid. Need pildid on ka rahaliselt hinnalised – praegusi hindu arvestades ületab tööde koguväärtus 100 000 euro piiri.
President Pätsi arst
Kõik need kunstiteosed kuulusid pärijat esindava vandeadvokaadi Ivo Mahhovi kinnitusel perekond Raukasele. Täpsemalt – James ja Mare Raukasele. James Raukas oli kolmekümnendatel Eesti tuntumaid arste ning aastatel 1943–44 Tallinna Keskhaigla juhataja.
Tuntud arst ja kaunis näitlejanna: James Raukase ja Mare Leedi eestiaegsete välispasside fotod.
Ta oli ka president Konstantin Pätsi ja peaminister Jüri Uluotsa isiklik arst. Päts usaldas oma arsti isegi nii palju, et 21. juunil 1940 tegi Raukasele ettepaneku sõita kiiresti välismaale ja toimetada sinna olulisi dokumente. Paraku see ei õnnestunud, kuna piirid olid juba suletud.
Doktor Raukase abikaasa aastast 1940 Mare Raukas oli tuntud Estonia teatri näitleja, keda rohkem teati tema näitlejanime Mare Leet järgi. Ta mängis näiteks Hella Wuolijoe “Niskamäe naistes”, William Shakespeare’i “Veneetsia kaupmehes”, A. H. Tammsaare “Andreses ja Pearus” jm. Sõja järel töötas ta Rootsis Stockholmi ülikooli raamatukogus ja osales eestlaste teatritegevuses.
Kui 1944. aasta suvel sai selgeks, et punaväe tungimine Eestisse on vaid aja küsimus, põgenesid kümned tuhanded eestlased kodumaalt. Enamasti võeti kaasa kõige hädatarvilikum ja väärtuslikum, kõik ülejäänu jäeti korteritesse-majadesse maha. Põgenike seas olid ka James ja Mare Raukas koos tütrega – nende uueks kodumaaks sai Rootsi.
James Raukasele pakuti ka Rootsis võimalust töötada arstina üsna heal kohal. Kuid Tallinna märtsipommitamise ajal peaarstina kogetu murdis tema tervise. Pärast pommitamist ta sisuliselt enam arstipraksiseks võimeline ei olnud. 1949. aastal doktor Raukas suri. Tema abikaasa Mare lahkus siitilmast alles 1997. aastal. Raukaste tütar ja tema järeltulija elavad tänaseni Rootsis.
Advokaat Mahhovi sõnul esitas Mare Leet taotluse kunstikogu tagasisaamiseks Tallinna linnale juba 1990ndate algul. Taotlust ei rahuldatud, sest maalid ei olnud omandireformi objektiks.
Tänaseks on Eesti seadusi aga muudetud, mis võimaldab sõja tõttu omanikku vahetanud kunstiteoseid tsiviilõiguslikul alusel tagasi nõuda.
Taiesed andis muuseumile seltsimees Ojamaa
Uued võimud kuulutasid endistest omanikest või üürnikest mahajäänu peremeheta varaks. Osa sellest müüdi, osa võtsid nende kodudesse asunud uued elanikud lihtsalt endale, osa kunstiteostest aga jõudis toonasesse Tallinna Riiklikku Kunstimuuseumi. Selle järglase Eesti Kunstimuuseumi arhiivis asuvas tulmeraamatus kannab üks niisugune akt kuupäeva 17. aprill 1945. Selles seisab kirjas, et muuseum on “oma kogude täiendamiseks vastu võtnud sm. Ojamaa’lt peremeheta jäänud kunstiteosed”.
Vastuvõtuaktis on kõik seitse eelmainitud kunstiteost. Kas need taiesed kuulusid varem perekond Raukasele või mitte, selle kohta andmed muuseumi tulmeraamatus puuduvad, samuti ei viita neile ükski teine muuseumi valduses olev dokument.
Just sel põhjusel vastas Eesti Kunstimuuseum advokaadibüroo kirjale sisuliselt keeldumisega. Oma vastuses palus muuseum esitada dokumendid, mis tõendaksid kunstiteoste kuulumist perekond Raukasele enne Eestist lahkumist. Advokaadibüroo esitaski, ent muuseum ei pidanud neid tõendeid piisavaks. “Kahjuks ei ole saabunud dokumentidega juriidiliselt tõendatud kunstiteoste kuulumine perekonnale,” vastas muuseum augusti lõpul advokaadibüroole. Küll aga oli Eesti Kunstimuuseum nõus perekonna jaoks tegema teostest tasuta reproprindid.
Perekonnareliikviate tagasitaotlemine on igati mõistetav, samas võib aru saada ka muuseumi kõhklustest. Ilma dokumentideta pole lõplikult selge, kas kõik need seitse teost kuulusid Raukastele või mitte. 1932. aastal ilmunud Rudolf Parise raamat Konrad Mäest märgib nimelt “Marie Reisiku portree” ja “Veneetsia” omanikuna hoopis Marie Reisikut.
Marie Reisik (1887–1941) oli Eesti feminismi ema. Ta nõudis juba 1917 naistele meestega võrdseid õigusi ja tekitas avaliku suitsetamisega skandaali. Kahekümnendate aastate lõpus sai ta riigikogu valimistel rohkem hääli kui näiteks Rahvaerakonna liider Jaan Tõnisson.
Advokaat Mahhovi sõnul oli Marie Reisik doktor Raukase patsient. Samuti varjas arsti perekond naist 1941. aastal, kui NKVD teda taga otsis. “Marie Reisik tasus maalidega,” selgitab advokaat.
Pärija otsib õigust kohtu kaudu
Raukaste tütre advokaat Mahhov pöördus seejärel kultuuriministeeriumi poole, sest vastavalt muuseumiseadusele on ainult kultuuriministril õigus need teosed muuseumi kogust välja arvata. “Kuna tagastamise sisuline otsustamine kuulub kultuuriministeeriumi kompetentsi, siis küsime siinjuures ka Teie arvamust kunstiteoste tagastamise kohta,” kirjutas Mahhov 17. septembril saadetud kirjas. Keeldumise korral lubas vandeadvokaat ette valmistada “hagiavalduse projekti asja lahendamiseks kohtus”.
Mahhov lisas kirjale ka oma uuringu tulemused. Nimelt väidab ta Tallinna Linnaarhiivi andmetele tuginedes, et “Ojamaa, kes kunstiteosed hoiule andis”, asus Raukaste korterisse Gonsiori tänaval elama “23. veebruaril 1945”. Sellega juhtis advokaat tähelepanu Raukaste vara käekäigu ja Ojamaa võimalikule seosele.
Kultuuriministeerium jäi Eesti Kunstimuuseumiga samale seisukohale. “Advokaadi esitatud dokumentide põhjal ei saanud kindlalt väita, et mainitud kunstiteosed tõesti kuulusid tema esindatavale,” edastas Eesti Ekspressile ministeeriumi seisukoha muuseuminõunik Marju Reismaa. Reismaa sõnul on kõik osalised ühel arvamusel selles, et ainus lahendus on anda asi otsustamiseks kohtusse. “Tänaseks on vastav hagiavaldus meile Harju Maakohtust ka edastatud.”
Peet Aren (1889 - 1970). „Mare Leet“, õli, 1934.
Peet Areni tähtsus Eesti kunstiajaloos pole küll kaugeltki võrreldav Konrad Mäe omaga, kuid tema maalitud Mare Leedi portreed on nii palju reprodutseeritud, et sellest on saanud üks meie kunsti tuntumaid portreemaale üldse. Kahtlemata on tegemist silmapaistva kunstiteosega, ühtlasi on Mare Leedi portree kogu Areni loomingu üks tippe.
Eeldatav väärtus 20 000-30 000 EUR
Peet Aren (1889 - 1970). „Tütarlapse portree“, süsi, 1934.
Tütarlapse portree nime kandev joonistus kujutab suure tõenäosusega Mare Leeti, kes oli siis 21aastane. Peamiselt maalide ja estampide kaudu tuntud Areni loomingus on see söejoonistus erandlik, näidates kunstnikku ka väga hea joonistajana.
Eeldatav väärtus 500-1000 EUR
Ado Vabbe (1892 - 1961). „Maastik“, akvarell, 1910ndad.
See Ado Vabbe maastikupilt on küll dateerimata, ent kuulub kunstniku varasemasse loomingujärku, tõenäoliselt 20. sajandi teise kümnendisse. Kuna suur osa Vabbe enda valduses olnud varasematest töödest hävis sõjatules, pole neid palju säilinud ja seetõttu on ka akvarell „Maastik“ oluline teos.
Eeldatav väärtus 1500-2500 EUR
Konrad Mägi (1878 - 1925). „Marie Reisiku portree“, süsi, pastell, 1916.
Marie Reisiku portree kuulub Konrad Mäe tuntumate portreejoonistuste hulka ja seda on korduvalt näitustel eksponeeritud. Reisik oli Eesti naisliikumise eestvedajaid ja Riigikogu liige. Reisik ja Mägi tundsid üksteist kaunis lähedalt, säilinud on ka nende kirjavahetust. Aastal 1918 lõid mõlemad kaasa kunstiühingu Pallas asutamises.
Eeldatav väärtus 3000-4000 EUR
Konrad Mägi (1878 - 1925). „Maastik tuulikuga“, õli, 1913/14.
Kahel järjestikusel suvel – 1913 ja 1914 – suvitas Konrad Mägi Saaremaal Kihelkonnas. Saare loodusest inspireeritud maalid moodustavad helgeima ja värvirõõmsaima peatüki Mäe loomingus. „Maastik tuulikuga“ valmis tõenäoliselt teise Saaremaa-suve järel ateljees nagu enamik suurema formaadiga Saaremaa vaateid.
Eeldatav väärtus 40 000-50 000 EUR
Konrad Mägi (1878 - 1925). „Veneetsia“, õli, 1922/23.
Oktoobris 1921 sõitis Konrad Mägi Berliini kaudu Itaaliasse, külastades Caprit, Roomat ja Veneetsiat. Kodumaale naases Mägi järgmise aasta sügisel. Veneetsia vaateid on temalt teada kümmekond. Nagu „Veneetsia“ näitab, maalis Mägi seal kõige meelsamini gondleid, sinetavat merd ja taamal paistvaid maju.
Eeldatav väärtus 40 000-50 000 EUR
Linda Sõber (1911 – 2004). „Noormehe pea“, kips, u. 1938-44.
Aastal 1938 Pallase skulptorina lõpetanud Linda Sõber on tänapäeval vähe tuntud, kuigi teda peeti üheks lootustandvamaks nooreks kujuriks. Ilmselt setõttu, et tema töid on muuseumides vaid tosinajagu ning 1944. aastal põgenes Sõber Saksamaale ja sealt edasi Itaaliasse. Enam kui pool sajandit kuni oma surmani elaski ta San Remos.
Eeldatav väärtus 600-800 EUR
