Ka tohutu kajakas, kes Kaljuranna seitsmendal korrusel asuva kabineti akna taha end vestlust takseerima sätib, ei sisenda just erilist enesekindlust. Nagu ruumi perenaine selgitab, on see, Peetriks ristitud lind, alati kohal, kui majja tulevad külalised. Uurib pisut. Kui külaline meeldib, jääb kauemaks akna taha istuma. Aga kui külaline ei meeldi, ta lahkub. Seekord ei jää Peeter just eriti kauaks.

Halvaendelised märgid ei pea siiski paika. Kõrki lõuahoiakut, mida teinekord kõrge lennuga karjääridaamide puhul võib täheldada, Kaljurannal pole. Mu vastas istub küll juristiharidusega pikaaegne välisministeeriumi töötaja, kes on praegu ka Eesti saadik Iisraelis. Kui ta mõjub inimlikult soojalt. Ütleks, et emalikult, kui nii sobib.

Kuigi Kaljurand nõustub, et olla saadik Moskvas on mis tahes riigi diplomaadi karjääri kõrghetk, ei taha ta seejuures rõhutada, et töö Venemaal oleks liiga eriline. “Kas teile ei tundu, et meie ajakirjandus suhtub saadikusse Venemaal natuke liiga suure tähelepanuga? Meil on 37 välisesindust, kas äkki pole tähelepanu Moskva suunal väheke üle pingutatud? Väga raske paika panna, milline välisesindustest on kõige tähtsam,” ütleb ta. Viisaks vastus muidugi.

Aga näe, sadamaärimehest ekspeaminister Tiit Vähi ja tema laia selja taga ilmselt ka kogu transiidisektor nuriseb.

“Suhete arendamine Venemaaga pole prioriteetne, muidu poleks Eesti saatkond Moskvas nagu Pühajärve puhkekeskus enne remonti,” ütles Vähi ühes hiljutises Eesti Päevalehele antud intervjuus.

"Ütleme nii: absoluutselt kõikidel suhetel on alati arenguruumi," möönab tulevane suursaadik seepeale diplomaatiliselt. "Ja kindlasti on arenguruumi ka Eesti-Vene suhetel. Ja selles suunas, et suhted oleksid paremad, tuleb kõvasti tööd teha.” P>

*

Kaljuranna kandidatuur järgmiseks Eesti suursaadikuks Venemaal kerkis üles paljuski tänu asjaolude kokkulangemisele. Veel suve keskpaiku andis Eesti tulvase esindajana Venemaal intervjuusid seni Soomes diplomaaditööd teinud Matti Maasikas. Augusti alguses leidis välisministeeriumi, et Maasikast vajatakse rohkem Eestis. Temast saab ministeeriumi kantsler.

Sestap pole Moskvasse minek Kaljurannale miski pikalt ettevalmistatud samm karjääriredelil. “Jah, eks see oli suhteliselt lühikese ajaga tehtud otsus. Aga loomulikult on selle taga minu nõusolek ja minu soov, minu väga suur soov seda tööd tegema hakata,” ütleb ta.

Kunagine Eesti saadik Moskvas Mart Helme kiidab Kaljuranna kandidatuuri igati heaks. “Kui kuulsin, et ta võib saada saadikuks, pidasin seda kohe suurepäraseks. Ainuüksi juba kogemuste poolest. Kogu masinavärk on talle hästi tuttav.”

Nii nagu Eesti praegune saadik Venemaal Karin Jaani on ainus õrnema soo esindaja Moskvas resideerivate suursaadikute hulgas, jääb ses seltskonnas ainsaks naiseks ilmselt ka meie tulevane saadik. Venemaal on võim ja võimukoridorid peaasjalikult meeste mängumaa, kus naisi ei pruugita tõsiselt võtta. Kaljurand on Eesti riigi mitmesuguste delegatsioonide juhina Vene poolega korduvalt vastastikku laua taga istunud ja pole märganud, et temasse üleolevalt oleks suhtutud.  “Lõpuks oleneb ikkagi kõik inimesest endast, mitte sellest, mis sugu ta on.”

Kui rääkida omadustest, mis Venemaal töötades kindlasti kasuks tulevad, siis on see hea vene keele oskus. Kultuuri ja rahva tundmine iseenesest mõistetavalt samuti.

Kaljurand on ema poolt poolenisti Vene päritolu, kuigi ema on mitmendat põlve Eesti elanik. “Mu ema on olnud alati seda meelt, et siin elades peab oskama keelt ja tundma riiki, ajalugu, inimesi…”

Seega pole imestada, et Kaljurand on lõpetanud eestikeelse kooli, Tallinna 7. keskkooli.

Isa poolt on proua suursaadikus Läti verd. Aga ta märgib, et vanemad läksid varakult lahku ja isa osa tema kasvatamises on olnud väga väike. Kaljurand asetab seda eluloolist asjaolu rõhutades oma pöidla ja nimetissõrme selliselt, et nende vahelt mahuks vahest ehk tikutoos napilt läbi. Sedagi lapiti.

*

Tegelikult soovis 86. aastal Tartu Ülikooli juurateaduskonna cum laude lõpetanud Kaljurand hoopiski kohtuniks saada. Aga toonase nõude kohaselt pääses sellesse ametisse alles 25 aasta vanuselt. Nii vana ta ülikooli lõpetades polnud. Ka ei kuulunud Kaljurand NLKP ridadesse, mida kohtunikuks soovija puhul eeldati. Advokaadi või prokurörina ta oma tulevikku ei näinud. Nii läkski ta tööle hoopiski Tallinna Majanduskooli. Õpetas seal õigusalaseid aineid. “See töö meeldis mulle ja meeldib siiani. Käin siiani loenguid lugemas. Ma arvan, et see tuleb mul hästi välja.”

Ent siis, 1991. aastal huvitus temast äsja iseseisvaks saanud Eesti riigi välisministeerium. Täpsemalt kutsus teda keskkooliaegne paralleelklassivend, tänaseks meie hulgast lahkunud Riho Laanemäe. Ent see polnud niisama juhus või lihtsalt niisama uuele töökohale minek. “Mul oli huvi diplomaatia vastu. Veel enne seda, kui ma ministeeriumi tööle tulin, läksin diplomaatide kooli.”

Tegelikult kutsus Laanemäe, kes mäletas ja teadis, et Kaljurand oskab vene keelt, ta ministeeriumi pressiinfoosakonda ministrile venekeelset pressi lugema. “Eelkõige militaarset ajalehte Krasnaja Zvezda,” meenub Kaljurannale. Edasi, mõne kuu pärast, viis karjäär ta siiski ministeeriumi juriidilise poole peale tööle.

Kaljuranna praegune ametinimetus on välisministeeriumi asekantsler juriidilistes ja konsulaarküsimustes. Samas - alaliselt küll Eestis olles - on ta suursaadik Iisraelis. “See tähendab neli-viis korda aastas selle riigi külastamist. Kõikide küsimustega kursis olemist, kontaktide üleval hoidmist,” kirjeldab ta kaugjuhtimise teel riigi esindamist.  

Näib, et see on õnnestunud. Üsna hiljuti tegi Eestisse ametliku visiidi Iisraeli president.

Kaljuranna hinnangul pole Iisraeli rahvas üldiselt Eesti suhtes vaenulik. Pigem ikka heatahtlik. Ja valitsuse tasemel pole ta pidanud kunagi vastama küsimustele, kas me siin oleme natsimeelsed. Kas see, et suhtumine on pigem positiivne, on proua suursaadiku teene? “Ma tahaksin loota, et minu tööst on olnud abi. Aga head tööd on teinud ikka kogu meie välisministeerium. Mina olen siiski väike killuke selles mosaiikpildis,” märgib ta tagasihoidlikult. 

*

Kui on teema, mis Kaljuranda erutab sama palju kui välispoliitika, siis on see sulgpall. Ta on olnud Eesti tasemel väga kibe käsi, oma abikaasa Kallega kohtusid nad sulgpalliväljakul ja ka mõlemad lapsed on sulgpalliga rohkem kui sina peal. “See on meie pere jaoks väga tähtis teema,” märgib proua suursaadik, kuigi möönab, et ise ta viimasel ajal väga sageli enam alaga tegelda ei jõua. Kindlasti on ta aga platsis siis, kui toimub pereturniir ja saab mängida paaris oma mehe või lastega.  

Silmnähtavalt heldib Kaljurand ka siis, kui juttu tuleb koertest. Täpsemalt kui jutt läheb nende pere viienda liikme, šoti terjeri Cassandra peale. “Mulle on koerad alati meeldinud. Lapsena ma unistasin oma koerast, paraku siis mul teda polnud.” Koeratundjad teavad, et šoti terjer on raske loomuga koer. Kui otsustab keset teed seisma jääda, siis jääb. Ei saa teda siis ühegi viguriga liikuma.
”Meie saame Sandraga omad jutud alati aetud,” ütleb Kaljurand kuidagi eriliselt heldides. Korraks tundub, et ta võiks umbes nii öelda ka siis, kui jutt käiks näiteks Eesti-Vene suhetest.

Teised temast:

Ülikooliaegne kursusevend Sven Papp: Üks visamaid ja töökamaid inimesi, keda tunnen. Ütleks ka, et üks täpsemaid ja korrektsemaid. Just õpingute ajal, aga ka pärast, töötades. Hästi nõudlik iseenda suhtes. On hästi seltsiv ja avatud inimene. Väga hea näide vene inimese suurest hingest.

Sulgpalli paarismängupartner Mare Pedanik: Alati ääretult optimistlik ja positiivse suhtumisega inimene. Endalgi, kui mingis situatsioonis tekkis käegalöömise moment, aitas ta alati üle saada. Seltskonna hing. Hästi teisi inimesi sütitav.

Endine kolleg Mart Helme: Abivalmis, väga kena inimene. Täpne, eks see on juristile iseloomulik. Mapp dokumentidega on tal alati vajalikul hetkel kaenlas. Teab, kust otsida, et temast üle ei sõidetaks.