23.05.2008, 00:00
(Päris)elu piir
Huvitav, kust jookseb päris- ja tehiselu piir? Hakkasin nuputama selle
üle pärast seda, kui Tõnu Kaalep sai lastele proovimiseks
harukordselt nummi Ugobe robotsauruse Pleo ning eelviimases Wiredis ilmus
järjekordne lugu sellest, kuidas leiutaja Ray Kurzweil igatseb
surematust.
Kas robotlelu, mis käitub nagu lemmikloom, on hea
või halb? Kas teda üldse saab sildistada?
Sõltub
ilmselt sellest, kuidas lapsed robotleluga suhtlevad: kas peavad teda sel moel
elusaks nagu nukku või hoopis nii nagu kassipoega. Erinevalt kassipojast
saad roboti välja lülitada. Või talle restardi teha. Kas peame
hakkama tulevikus lastele selgitama, et kutsikale või kassipojale ei saa
restarti teha? Ma ei välista seda võimalust.
Küsimus on laiem: millisest kohast jookseb päris- ja tehiselu
eristav hägune piirjoon? Kui mul on näiteks tehissüda, siis kas
ma olen inimene, mina ise? Ilmselt küll. Aga kui ka neer on
kõrgtehnoloogiline ja kopsud ka, nagu parem jalgki? Ju ikka. Millal
muutun androidiks? Kas siis, kui mu hing on elektrooniline ja
kahendsüsteemis?
Ja mis juhtub hingega, kui jõuame
singulaarsuse ajastu nn kolmanda väravani, kui meie mõistus ja
teadmised elavad võrku laetuna igavesti? Kas hing lahkub koos andmetega
interneti avarustesse?
Mul puuduvad vastused ja hetkel ei näe
neid ka tulemas. Mattinykänenlikult väljendudes on 50 : 60
võimalus, et nende probleemide üle polegi vaja
arutella, sest globaalne keskkonnakatastroof teeb oma töö enne,
kui need küsimused ajakajaliseks saavad. Hetkel on märksa
olulisem üle vaadata meie käitumine nii kodanike kui ka riigina, et
elaksime võimalikult keskkonnasõbralikult – ainult sel
juhul on võimalik vältida kohutavat maailma keskmise temperatuuri
tõusu 4–6 kraadi võrra ning piirduda paari kraadiga.
Kui sellega ühel pool, tegeleme robotolendite ja olendrobotite
temaatikaga edasi.
Aga seni elavad edasi nii kassipojad kui ka
robotdinokad ega muuda loodetavasti inimeste mõttemaailma
vargsi tundmatuseni. Muidu võib kohanemine osutuda väga
keeruliseks.