Pastor on pandav!
Sügisel abituuriumi alustav 17aastane Andra Teede ilmutas paari nädala eest oma debüütluulekogu "Takso Tallinna taevas". Esitlus oli esinduslik. Sõna võtsid Doris Kareva ja Jürgen Rooste, Jaak Johanson mängis pilli.
Mullu kevadel ilmus Andra Teede luulet raamatus "Väike kuri kevad", ühiste kaante vahel Janno Pikkati ja Mart Valneri tekstidega. Samuti on Andra poeesiat avaldanud ajakiri Looming. Verinoor poetess tegeleb aktiivselt ka kirjanduskriitika kirjutamisega.
Kuidas preili Andral selle kirjutamiseasjaga ikkagi nii tihe värk on.
"Mu ema on tegelikult meeletu raamatuhull. Ta luges mulle ja mu paar aastat vanemale õele hästi palju ette, kui me olime väikesed. Aga vaata, täiskasvanul ei ole nii põnev lugeda mingeid ninnu-nännu raamatuid, on ju. Ja siis ta luges alati midagi sellist, mida tal endal oli ka põnev lugeda.
Tõsisema kirjanduse avastasin nii, et vist suvaliselt kukkus riiulilt maha Remarque ja siis ma lugesin järjest kõik Remarque'i raamatud läbi. Ja siis tuli kõik muu, kõik, mis kätte sain, lugesin läbi. Kõik, mida olen lugenud, on kuidagi juhuslikult tulnud. Ma loen täiesti haigelt palju senini. Ma loen igal võimalusel - loen bussis ja igal kohvipausil ja ... Ootasin sind kümme minti ja jälle jõudsin lugeda," räägib Andra, kui oleme istet võtnud hilisõhtusel, kuid suvesoojal kirikutagusel pargimurul. Praegu on poetessil pooleli Michael Ondaatje romaan "Inglise patsient".
Eesti luuletajatest aga kuuluvad Andra lemmikute hulka Liisi Ojamaa, Betti Alver ja Uku Masing. "Mehed võtavad oma luules maailmaasju laiema nurga alt, naised luuletavad intiimsemalt. Kuid kõik on individuaalne. Näiteks Elo Viiding võib küll lugejale haamriga pähe anda, nii et vähe pole," vastab Andra, kui küsin tema arvamust mees- ja naisluule erinevuste kohta.
"Aga millal ja kuidas ise kirjutama hakkasid," tunnen huvi.
"Kirjutanud ja sodinud olen ma ikka väga kaua. Seitsmenda klassi laps kirjutab ju mingeid nõmedaid luuletusekesi ja päevikukesi. Aga millal ma aru sain, et ma kirjutan selles mõttes nagu kirjanik, vist kaks-kolm aastat tagasi. See on nii loomulik olnud - ikka tuleb mingi mõte ja paned selle kirja, et homme ka mäletaks."
Andra kirjutab täie rauaga ega ilmuta tüdimusemärke. Ehk annab miski asi talle konkreetpraktiliselt turgutavat piitsa. Dopingukontroll:
"Üks asi, mis mind kirjutama paneb, on see, et mul on hästi palju luuletajatest sõpru. À la, et kui ma saan kellegi hea sõbraga kokku ja ta näitab, et näed, eile õhtul ma kirjutasin sihukese luuletuse, siis tekib tunne, et täna öösel kirjutan sust parema luuletuse! Sellepärast mulle õudselt meeldib andekaid inimesi enda juurde koguda, et nad tirivad mu kaasa ja panevad mind ka tööle."
Andra usub, et Eesti on kirjanduslike annete poolest äärmiselt rikas riik, ainuke häda on see, et lugejaid on vähevõitu. Kirjandust võiks Andra sõnul rahva sekka viia näiteks nõnda, et trükkida luuleridu tuhatooside peale ning neid siis kohvikutesse ja baaridesse jagada.
Enda sõnul pole Andral mingit probleemi head kontakti saavutada ka selliste endavanuste noortega, kes eelistavad kirjandusele raudkindlalt jalgpalli. "Aga arvan, et praegune Eesti elu on noorte jaoks liiga hea ja probleemid tuleb enda jaoks lihtsalt välja mõelda. 16-aastased jooksevad massiliselt psühhiaatritelt rahusteid lunima. Isiklike probleemikeste üledramatiseerimine on suur tendents," iseloomustab Andra oma põlvkonda.
Mul tekib Andrale küsimus, et miks just luule ja mitte mõni muu žanr.
"Tegelikult olen proosat ka kirjutanud, aga avaldanud ei ole. Ühe romaani ma lõpetasin päris ära, tuli natuke õhukene küll, aga ikkagi täiesti vormis. Jutukesi olen ma ka teinud. Aga ma arvan, et praegu oleks mul suht rumal suuri proosateoseid ette võtta ja avaldada. Sest ma olen nii noor ja neid lugusid ei ole veel nõnda palju kogunenud, mis mu enda jaoks oleksid niivõrd head, et neid avaldada. Kirjutan algselt siiski endasse ja enese jaoks.
Luule on niivõrd mõnus vorm. Selles mõttes, et võta mingi suvaline luulekogu ette ja ta tegelikult räägib sulle loo, samamoodi nagu ka proosaraamat räägib, kui ta on hästi tehtud. Aga luuleraamat räägib tükiti - sa pead olulised sidemed nende tükkide vahel ise välja mõtlema. Ja luule on nii tihe ja nii pisike. See annab just selle, et sul kui lugejal on endal mõtlemisruumi nii palju. Romaanis pead sa kõik ise ära rääkima."
Inspiratsiooniasi on ju ka väga möödapääsmatu teema.
"Nojah, Tallinnas ma istun nii kinni, et obviously ma mõtlen sellele väga palju. Tallinn on sada protsenti minu keskkond. Praegu ma pole seda küll enda jaoks veel ammendanud. Siin on lihtsalt liiga palju põnevaid inimesi, põnevaid kohti ja asju. Kui midagi meeldib, siis ma imen ta täiesti tühjaks. Kuni ma teda enam ei talu.
Põhiliselt ma kirjutan ikkagi sellest, mis on minu jaoks tähtis ja valus ja ka kurb või häiriv. Ma võin öelda, et kirjutan Jumalast hästi palju selles mõttes, et närin seda kristlikku pilvepealset tüüpi. Mind häirivad õudselt paljud asjad kogu selle kristliku dogmaatika juures. Tegelikult ma ei pea ennast üldse kristlaseks.
Ja hästi palju tekste on kirjutatud muusika peale, kuid mitte laulusõnadeks. Näiteks üks päev kuulasin ainult George Michaeli esitatud Police'i lugu "Roxanne'i" kodus nii, et lausa hingasin selle järgi. Ja siis lõin peas mingid seosed ja kirjutasin teksti, mis minu jaoks räägib sellest loost. Kas sa kuulad oma lemmiklaulu üle või loed üle oma lemmikluuletuse - kaif on sama võimas."
Andra räägib, et ootas oma luulekogu nagu beebit. Aga raamat saab tema sõnul ruttu täiskasvanuks. "Praegu on ta küll juba kahekümneaastane ja ma ei ole enam sellega seotud, milliseid mehi ta nüüd linna peal jahib või mis lolluseid korda saadab..."
Andra Teede
"Takso Tallinna taevas"
Verb, 2006. 56 lk.
See on hästi isiklik linnaluule, kus on üksindust, kurbust, huumorit, vabaduseiha, pidutsemist, inimsuhteid, küünilisust ja lootust. Pole hala, on jõudu. Ning muidugi on palju omapäraseid kujundeid. Mu lemmikute hulka kuuluvad näiteks "kõik poed said tund tagasi / tunnetest tühjaks / uut olemist osta ei jaksa" ja "leeri lähed et / kunagi saada / oma rõõsa printsipojaga / roosamannavahulist / seebikapulma / või sest pastor / on pandav". Aga võtke raamat kätte ja lugege ise edasi, soovitan soojalt. See on nooruslik teos ja samas küpselt irooniline praeguste noorte elu eri tahkude suhtes. Näiteks veel: "pärast seksime / sellesama kontidesse jäädvustatud mjuusika / rütmis püüdlikult ilusti / nagu teeks eksamit nagu keegi hindaks". Lugedes saame muu hulgas nii üht kui teist teada noorpoetessi põlvkonna meeleolude kohta. Marko Mägi | Andra of the Roads, nagu tõlkis poetessi nime juba kuulus Tallinna-poeet Jürgen Rooste, on oma seitsmeteist eluaasta kohta hea raamatu teinud. Andra on arusaadav ja huvipakkuv isegi siinkirjutavale 30 aastat vanemale luulesõbrale. Tallinn on põnev koht, noorus ilus aeg, kirjutaja teeb igasugu poeetilisi trikke. Andra on ühtaegu romantiline, blaseerunud, võitlev ja humoorikas. Eesti kirjandusele omaselt armastab ta maid jagada jumalaga: aFUCKINGmen, nii kõlab poetessi julges religioosses luules aamen. Luuletused on harali ja naha vahele trügivad, leidliku kujundlikkusega ja mis peaasi, need pole enamasti armastusest haiget saamise ära rääkimisega piirdunud, vaid kasvanud sellest üle, olgu siis naljakaks, küüniliseks või üldistavaks. "Ja kui ei helista / ei lõppe armastus ikkagi otsa / ta pole inimene ju / unedes näeme piisavalt." Päris mõistlik ja lohutav. Andra mõte jookseb kiiresti ja nii mitmes suunas, et temalt võib tulevikus kõike oodata. Kui jumalaga sotid selged, võib igaühele turja karata. Kalev Kesküla |
