Pätsi aja loomeinimesed olid maiad riigi raha peale

Võimu ja vaimu terav konflikt kolmekümnendate aastate Eestis on vähemasti osalt müüt.

Loomeinimesed kurdavad praegu, et nende häält ei võeta enam kuulda. Et võim talitab ikka omasoodu. Selle piltlikustamiseks tsiteeritakse Betti Alveri kuulsaid, Pätsi aja lõpul ilmunud värsiridu “nüüd vaim on vardas / ja väntab härg”.

Ent kas need luuleread ikka peegeldasid tegelikku, kolmekümnendatel valitsenud olukorda?

Võimukultuur kui marjamaa

“Võim peab näitama, et ta on võim. Kui ta seda teha ei julge, siis ei vääri ta oma nime ja tema päevad on varsti loetud,” armastas öelda sõjaeelne Eesti peaminister Kaarel Eenpalu. See printsiip kehtis täiel määral ka suhtumises kultuuri. Võim näitas end üleriiklike positiivsete kampaaniate korraldamisega – raamatuaasta, nimede eestistamine, üleriiklikud teatripäevad jm. See oli võimukultuur, mida respekteeriti ja mis tõi selle loojatele kopsakaid auhinnarahasid.