Pättide ja jõmmide lemmiklaulikud
Kui ansambel Kurjam millenniumivahetuse paiku avalikkuse ette astus, esitlesid nad endid Eesti ainsa getobändina. Stiili pole Kurjam tänaseni muutnud, samuti pole keegi nendega konkureerima asunud.
Teemad on püsivalt samast ringist: odekolonn, salaviin, süstimine, rullnokad, litsid, rahvustevahelised pinged, vaesus, rumalus, vägivald... Kokkuvõttes kogu see räpane ja valgustkartev slummielu, mille kõige kättesaadavamaks ja tüüpilisemaks väljenduseks on Balti jaama turg.
Ah jaa, üks laul on ka heavy metal'ist ja mootorrattastest.
Küll on aga tundmatuseni muutunud koosseis. Bändi juht ja kõikide laulude sõnade autor Marko Sigus on välja vahetanud juba üsna mitu koosseisutäit mehi. Praeguses on peale tema vaid kaks liiget: Silver Lepik (kitarr) ja Tanel Vahisalu (trummid). Mõlemad on kohakaaslased, Silver näiteks tegutseb ka bändis Rumour Is News.
Miks ta nii teeb?
Marko Sigus: "Bändi liikmetega juhtub tavaliselt see jama, et nad elavad meie laulude maailma liiga sügavalt sisse ja hakkavad elama samasugust elu. Siis on nendega kole väsitav hakkama saada."
Otsekui tema sõnade kinnituseks õngitsevad kõrval istuvad Silver ja Tanel kotist pudeli välja.
Kurjami eksliikmetest on tuntuimad Maalehe kunstnik ja koomiksite autor Valdek Alber ning legendaarne getomuusik Oja.
Kurjami esimene koosseis moodustus 1996. aastal Sauel ühe saunas peetud sünnipäeva ajal. Nime leidis Sigus ajaleheartiklist, kus oli juttu pahadest inimestest, kes kaablite seest vaske varastavad. Neid nimetati seal muuseas ka kurjamiteks.
Enne tänavust suve on Kurjamilt ilmunud kaks avalikkusele mõeldud plaati, kuid viimane vaheaeg oli üpris pikk.
"Vahepeal tegi Oja meile muusikat arvutiga," meenutab Sigus. "Siis oli see viga, et pärast ta enam ei mäletanud, kuidas ta seda täpselt teinud oli, ja nii me ei õppinud midagi."
Sel suvel ilmunud kolmanda plaadi "Väärastuda oht" materjal on valmis tehtud ning lindistatud mõne päeva jooksul - välja arvatud üksikud varasemad hitid, näiteks "gängsta gängsta". Loomulikult pole plaadil triipkoodi, sest see oleks kulutusi kosmiliselt suurendanud. Nii et igast bensujaamast seda osta ei saa.
Getotruudusest hoolimata ei taha Sigus tunnistada, et ta oleks ise getost pärit. Hoopis Lasnamäelt. Ja väidab, et tal oli täiesti normaalne lapsepõlv. Silver on pärit Loolt, mis pole samuti hea kuulsusega koht (kunagi tegutses seal "linnuvabriku" maffiajõuk). Aga see, et Gunnar Graps elas temaga ühes tänavas, nagu ühe Kurjami laulu sõnad väidavad, on täiesti õige.
"Mul on küll üks laul, mille nimi on "Raske lapsepõlv"," selgitab Sigus. "Aga ma pidasin teist laadi raskust silmas."
Laulu sõnum on tõesti paljuütlev, isegi niivõrd, et parem on seda käesoleva jutu kõrvalt ise lugeda, kommentaarid on liigsed.
Ühe uue plaadi laulu pealkiri on "fidel castro". Plaadiümbrise nurgas on Kuuba lipp. Sigus tunnistab, et on viimasel ajal üldse kuuba muusika mõju all ning kavatseb seda oma loomingusse lõimida. Kevadel käis ta Kuubas matkamas ja eksles jalgsi mitukümmend kilomeetrit džunglis.
"Hispaania keelt ma ei oska. Eks ma r&am p;au ml;äkisin siis inglise või eesti keeles ja saime üksteisest aru küll."
Lisaks geograafilisele avardumisele tahab Sigus Kurjami muusikat avardada ka ajaloolises plaanis ning teha veel mõne Eesti muinasusundil põhineva loo. Nagu näiteks bändi repertuaari juba kuuluv "Uku tuleb".
Kurjami väljaspool getoringkondi tuntuim laul on ilmselt "mees sa ei tea kui kiiresti ma löön". Selle sõnad mõtles Sigus välja 2000. aastal mitme bändi suveturneel, mis külastas väga perifeerseid paiku. Muu hulgas Iklat ja Saatset. Pikkade sõitude ajal oli igav ja bussis istudes said sõnad valmis. Siis läks Marko bussijuhi kõrvale ja luges loo ette. Juhile meeldis nii väga, et oleks äärepealt kraavi sõitnud.
Samal õhtul esinemisel tuli Kurjam värske hitiga külarahva ette. Nii seda laulu kui üldse Kurjami loomingut võetakse Siguse sõnul vastu kahel vastandlikul moel. "Osa muidugi saab aru, et me ei mõtle seda tõsiselt ja võtavad ka ise kõike naljana. Aga on ka selliseid, kes tulevad juurde ja patsutavad tunnustavalt õlale: "Olete ikka vägevad mehed küll! Nii peabki.""
Tegelikult on nii Sigus kui tema kaaslased rahumeelsed inimesed, ei löö üldse kiiresti. Veel enam - ei löö üldse. Samas on nende loomingu mentaliteet teatud niši täitmiseks ilmselt vajalik, sest rullnokkadele, kappidele, jõmmidele, pättidele, joodikutele ja veel paljudele sotsiaalsetele gruppidele pööravad eesti muusikud liiga vähe tähelepanu.
"Mida sellistel inimestel Eestis üldse kuulata on?" küsib Sigus.
Tõesti: mida? Ainult Arnold Oksmaad. Või Kurjamit.
RASKE LAPSEPÕLV
Marko Sigus
kui ma olin väike siis ei olnud internetti
kusagilt ei saanud osta ecstasy tabletti
ja ei olnud MTVd ei olnud eminemi
entel tentel kummitab kõrvus tänaseni
krõpsupakkides ei olnud peidus tasosi
ja mul polnud välismaa mudelautosi
ma ei saanud tuplat süüa nägin aind reklaami
ila selle kauba peale tilgub siiamaani
vähe minu lapsepõlves oli päiksekiiri
sest mul polnd playstation 2te ja mobiili
pidin kandma väljavenind põlvedega dresse
ja ei saanud sõpradele saata smsse
