Gunnar
, kui temaga ühel hommikul Tallinnas mõned kauplused läbi kammime ja mitu kilekotitäit Vene õlut kokku ostame. Kusjuures me ei võta kogu valikut.

Eesti turuliider Saku õlletehas teatab, et viimasel ajal on märkimisväärselt kasvanud plastpudelisse villitud odavate õllede osakaal. Et suur osa Vene ja Ukraina õlledest müüakse just sel viisil, võib Saku õlletehase teatest ridade vahelt lugeda, et idaõlled on tegijad.

Maaletoojaid väidavad, et ainuüksi Ukraina Obolonil on neli ning Vene õlledel kokku hinnanguliselt viis protsenti turust.

Vene õlu, Lääne kapital

Tegelikult, ega nn vana head Vene õlut polegi nii kerge leida. Mõistsin seda viis aastat tagasi, kui ühel õllefestivalil Sotšis tegin tutvust Sõktõvkari õlletehase toodanguga. Maitses nagu Saku või Heineken. Pole ka ime – Vene õlleturul kujundavad maitset välismaistele õlletootjatele kuuluvad tehased.

Näiteks kuulus õlu Baltika. Firma, mille peamine tehas Peterburis on väidetavalt suurim Euroopas, kuulub suures osas valdusfirmale Baltic Beverages Holding ehk siis taanlaste Carlsbergile ning soomlaste Hartwallile (mis on omakorda osa Euroopa suurimast õllekontsernist Scottish & Newcastle). Samasse gruppi kuulub ka Saku õlletehas.

Ka Jaroslavli õlletehas, mille toodangut viimasel ajal Eestis ohtralt müüakse, on sama kompanii osa.

Venemaa jalgpallikoondise peasponsor, õlle Starõi Melnik tootja kuulub Türgi firmale Efes.

Botškarjov ja Ohota on väljanägemiselt vägagi venepärased õlled, kuid tootja on maailmakuulsale Heinekenile kuuluv pruulikoda, jne.

Vaid Venemaa turuliidrite esikolmikusse kuuluv Moskva õlletehas Otšakovo on puhtalt Vene kapitali päralt. Suurem osa aktsiatest kuulub töökollektiivile. Ja trendikas mark Tinkoff kuulub venelasele Oleg Tinkovile.

Suur pealetung tuleval aastal

Kui uskuda Vene õllesid Eestisse toovate firmade juttu, on tuleval aastal siinsel õlleturul oodata korralikku tormi. Venelased on Eesti turule paiskamas tähelepanuväärset hulka reklaamiraha.

Kolmandat aastat Starõi Melnikut Eestisse toova firma Glammo Kaubandus juht Vladimir Nikitin tunnistab, et iga aastaga ostetakse seda õlut üha rohkem. “Meil on kvaliteetne õlu,” teatab ta. Kui seni pole Starõi Melnikut Eestis palju reklaamitud, siis tuleval aastal on oodata selles suunas aktiivsemat tegevust. “Eks me veel mõtleme, mis ja kuidas,” jääb Nikitin tulevikuplaane valgustades napisõnaliseks.

Ka Otšakovo toodete maaletooja Stanislav Fedorin ennustab eelseisvaks aastaks ägedamaid kampaaniaid. Tänavu 25 aasta vanuseks saanud ning jõuliselt oma Vene tausta rõhutav Otšakovo tehas on tuleva aasta reklaami eelarveks kinnitanud 40 miljonit dollarit (520 miljonit krooni). Lõviosa sellest läheb muidugi Venemaale, aga Fedorin usub, et mingi osa kukub sealt ka müügi edendamiseks Eestis. Näiteks Lätis läheb Otšakovol väga hästi. Seal müüakse seda Vene õlut ligikaudu kümme korda rohkem kui Eestis. Eesti müük on 50 000 liitrit kuus. Fedorin oleks rahul, kui 2004. aastal oleks müük ka Eestis ligi kümme korda suurem.

Baltikat maale toova firma Lonvild juht Aleksei Ger ei oska hetkel öelda, kui jõuliselt suurim Vene õlletootja tuleval aastal Eestisse tuleb. “Ei oska öelda, kui prioriteetseks nad seda turgu peavad,” mõtiskleb ta. Ger üritab siinmail ilma teha rohkem Jaroslavli õlletehase toodanguga. “Vähese ajaga, mil see õlu on Eestis müügil olnud, on päris hästi läinud,” lausub ta.

Ka Tinkoffil on Eestis hästi läinud, ehkki see on üüratult kallis õlu. 0,3liitrine pudel maksab poes 20 krooni. “Me ise oleme poodidele öelnud, et nad ei laseks hinda alla 20 krooni,” räägib Tinkoffi maale toova firma Divinum juht Aleksei Filippov.

Tema sõnul pole Tinkoff lihtsalt õlu, vaid pigem osa moodsast ja luksuslikust elustiilist. Peterburi lähistel Puškinis asuvas pruulkojas tehtud õlu on eriline ja selle reklaamid erinevad muust massist. Tinkoff on turundustöösse kaasanud ajud kuulsast moefirmast United Colors of Benetton. Ilmselt juba tuleval aastal saab selle põneva koostöö vilju näha ka Eestis. “Kui ma sügisel hakkasin Tinkoffi Eestis müüma, ei maininud keegi midagi reklaamiraha kohta. Nüüd tundub neile Baltikumi turg juba väga huvitav. Asja võetakse emaettevõttes väga tõsiselt,” räägib Filippov.

Teerajaja Obolon

Vägivaldne oleks idaõllede pealetungist rääkides jätta mainimata Oboloni.

Obolon on tegelikult teerajaja. Kiievis asuva Ukraina suurima õlletehase toodangut  on Eestis müüdud viis aastat. Ent tõsine läbilöök toimus umbes kahe ja poole aasta eest, kui Ukraina tehas oli müügitöösse panustanud hulga vahendeid. Obolon oli esimesi, kes plastpudelis õlle eestlastele armsaks tegi. Selle õlle reklaame näeb Eestis kõige enam. Oboloni sildid on erinevalt teistest ida markidest eestikeelsed. Nad teevad väga tõsist turundustööd. Tasu – neli protsenti Eesti turust. “Jah, meil on suhteliselt odav hind, aga ma usun, et ka Eesti õlledest pisut erinev maitse on põhjus, miks Oboloni nii hästi ostetakse,” räägib Ukraina õlut maale toova firma Linna Joogid juht Sergei Melnik. Tuleval aastal panustab firma positsiooni kaitsmisse. Konkurendid on ju kurjaks aetud. Saku on oma Pilsneri samuti plastikusse pakkinud.

Teise Eestis nähtava Ukraina õlle, Donetskis valmiva Sarmat'i maaletoojaga paraku rääkida ei õnnestunud. Ent selle tehase kohta leidus Internetis ilus legend. Nimelt 1951. aastal käis kaevanduslinnas Donetskis kaevuritega kohtumas ning neid sotsialistlikule hoogtööle kannustamas seltsimees Stalin isiklikult. Kõlavad loosungid öeldud, julges keegi kaevur poetada: “Õlut tahaks.” Järgmisel päeval olla suur juht kirjutanud alla dokumendi Donetskisse õlletehase rajamiseks. Tõsi, valmis sai tehas rohkem kui kümme aastat hiljem.

Otsides vana head Vene õlut

Staažikas õllespetsialist Tiit, keskmised õlletarbijad Janar, Urmas ja allakirjutanu ning noorema põlvkonna esindaja Caspar otsisid seda õiget Vene õlut.

Ei tea miks, aga Vene õllega seoses tuleb esmalt meelde nõukogude aeg ja asjad, mis sellest ajast armsaks on saanud. Nagu on vahel igatsus vanade Vene filmide või Tallinn-Moskva rongis pakutava tee järele. Sestap kutsusin sõbrad-kolleegid kokkuostetud Vene õllesid jooma ning nende üle arutama Kalamajja Kalma sauna. Et miljöö oleks nagu vanas heas filmis “Hüva leili ehk saatuse iroonia!”. Teate küll.

* Baltika: Baltika nr 3 - lihtne, tavaline ja lollikindel õlu. Maitseb peaaegu nagu Saku Originaal. Litsentsi alusel Lätis Aldarise tehases toodetud Baltika nr 8 - filtreerimata nisuõlu. Vägagi erilise maitsega. Nagu koduõlu. Vanemad õllejoojad hindavad maitse iseloomu, noorematele see õlu ei meeldi. Medovõi - lahja (4,1 pööret), aga kuidagi liialt intensiivse maitsega. Spetsialistid lasevad lahtisel pudelil enne joomist pool tunnikest seista. Siis on tunduvalt parem. 

* Starõi Melnik: Hele – euroopalik kogupere õlu. Puhas ja korralik. Nagu ISO-standardile vastav õlu.

Tume – normaalne tume õlu. Parim tume Vene õlu.

* Nevskoje: Hele – nagu Saku Hele või isegi parem. Vana hea Vene õlle maitse.

Pisut mõru. Naised seda ilmselt ei armasta.

* Otšakovo: Tõsine Vene õlu. Kummalise maitsega. Nats magus ehk. Tundub lahjem, kui on (viis pööret).  

* Tinkoff: Hele – elustiili õlu. See pudel näpus on võibolla hea mööda diskosaali patseerida, aga juua suurt ei kõlba. Mingi väga eriline kõrvalmaitse on juures. 

Tume - on parem kui hele. Meenutab pisut A. Le Coq'i Blacki.

* Botškarjov: Osobennoje, krepkoje - kuradi seep. Magus, kange (kaheksa pööret). Selle õlle sihtrühm on need, kes maitsest ei hooli, aga tahavad kiiresti purju jääda.

 Alkoholivaba – õudne, see pole õlu. Mingi morss.

* Ohota: Krepkoje - Väga kange (kaheksa pööret) ja liiga magus. Samas seltskonnas meie sortside, bockide ja teiste raskekaallastega.

Hele – tüüpilise Eesti õlle, näiteks A. Le Coq Premiumi, maitsega. Hästi silmahakkava kujundusega pakend.

* Afanassi: tume premium nagu ženženni juuretoonik. Väga karm (seitse pööret). Seda õlut võiks müüa Bittneri palsamiga samal riiulil apteegis. Hele Afanassi on tunduvalt parem.

 * Volga: Jatšmennõi – hea joogijanuõlu. Leebe ja rahulik nagu Hollywoodi jõulufilm. Sinise sildiga Volga pidavat olema veelgi parem.

Ukraina õlled

* Sarmat: Vip - elus õlu. Selles on seda vana hea Vene õlle maitset. Kibemagus. Nooremad õllesõbrad seda väga ei hinda.

Hele - meenutab ikka väga Vene aja õlut. Meeldiv.

* Obolon : Hele – teada-tuntud õlu. Uudsust muidugi pole. Kui ei tea, millist õlut poes valida, võta hele Obolon.

Fakte Vene õlle kohta:

* Venemaal on ligi 300 suuremat õlletehast ning lisaks veel ca 800 väiksemat pruulikoda.

* Vene õlleturu liidrid on firmad Baltic Beverages Holding ehk BBH (Taani/Briti kapital, tuntuim mark Baltika), Sun Interbrew (Belgia/India kapital, tuntumad margid Klinskoje ja Tolstjak) ja Otšakovo õlletehas (Vene kapital, tuntud on samanimeline õllemark).

* Nende kolme käes on 53% Vene õlleturust (2002. aasta seisuga).

* Venemaa õllepealinn on Sankt-Peterburg, kus valmib 20% kogu Venemaa õllest.

* Välisosalusega firmad kontrollivad ca 60% Vene õlleturust.

* Keskmiselt joob venelane aastas 47 liitrit õlut. Siberi elanik tarbib seejuures aastas ca 15 liitrit, moskvalane aga 60 liitrit.

* Prognooside kohaselt müüakse käesoleval aastal Venemaal õlut ühtekokku 66 miljardi krooni eest (USAs on õlleturu maht näiteks 780 miljardit krooni). 

* Ligi kolmandik täiskasvanud venelastest joob õlut iga päev.

* Venemaa eri telekanalites näidatakse päevas keskmiselt 261 õllereklaami klippi.

* Kui 2001. aastal müüdi Eestis 78,5 tonni Vene õlut, siis 2002. aastal müüdi siin Vene õlut 619 tonni ning ainuüksi 2003. aasta esimesel poolel 518 tonni.