Wifi ehk traadita arvutiside kuulutatakse peaministri tungival nõudmisel Eestis võõrandamatuks inimõiguseks ja kogu riik kaetakse vee- ja õlikindlate wifi-jaamade võrguga. Kesknädal kirjutab südantlõhestava loo viimasest eidekesest Metsataguse külas, kuhu wifi veel jõudnud ei ole, ning vahendab kaebuse Euroopa Nõukogule. Kasutades ära eidekese karaiimi päritolu, sekkub Venemaa valitsus ning kaebab Euroopa Nõukogule, et Eesti survestab vähemusrahvaid. Peaministri büroo ähvardab tõrksat Elioni ning eideke saab oma wifi kätte. Ta avab kohe kontod rate.ee's ja orkutis ning saadab Aaviksoole tänutäheks muhu kirjadega kaunistatud elektronkirja.

 

Peaministri halvasti varjatud pahameelt Res Publica vastu saavad tunda nii Res Publica liikmed kui sellele kaasatundjad. Ütles ju Aaviksoo kunagi, et Res Publica osutus suure raha huvide toel ühtviisi atraktiivseks nii sinisilmsetele ühiskonnaparandajatele, elukutselistele parteiränduritele kui ka küünilis-idealistlikele noorpoliitikutele. Nende tegevuse taga oli aga "rehepaplik soov pääseda NATO tuumavihmavarju alla ja Euroopa Liidu sahvrisse sahkerdama".

Et mitte iial enam lubada selliste sahkerdajate tekkimist, selleks laseb ta Res Publica ümber nimetada karistusühenduseks Rehe Paplika. Edaspidi hakatakse negatiivselt silma paistnud poliitikuid sunniviisiliselt registreerima Rehe Paplika liikmeks. Nad peavad kandma takuseid kuubesid ja pastlaid ning istuma nii Riigikogu saalis kui ka valitsuses selleks eraldi ette nähtud ebamugavatel, kõvast puust ja ilma seljatoeta lihtsatel rehepapipinkidel. Nad aetakse ajutiselt välja NATO tuumavihmavarju alt ning Euroopa Liidu sahvrist. Juhan Partsi sisepoliitiline illusioon, et meil on oma tulevikuvisioon, asendatakse sisepoliitilise visiooniga, et meil on oma tulevikuillusioon.

 

Teadlase juhitud valitsuse tähtsaimaks ülesandeks kuulutatakse avalik vastamine küsimustele, kes me oleme, mida me tahame ja kuhu me läheme. Nendele küsimustele hakkavad vastust otsima Tartu ülikooli täppisteadlased. Teadlased avastavad aga, et esmalt tuleb vastata küsimusele, kust me tuleme. Vastus paneb valitsuse punastama...

Eesti rahva iive tekitab muret, kuid peaministri varasema seisukoha järgi ei aita lapsi juurde sünnitada ei hea koht konkurentsivõime edetabelis, kahanevad tulumaksuprotsendid, põllumajandustoetuse kasv ega isegi maailma uhkeim internetiühenduste arv tuhande elaniku kohta.

Et olukorda ümber pöörata, selleks võetakse kasutusele risti vastupidine strateegia. Eesti seab eesmärgiks langeda maailma konkurentsiedetabelis viimasele kohale, tulumaks tõstetakse maksimaalseks ehk 99 protsendi peale, põllumajandustoetused kaotatakse sootuks (ka Euroopa Liidust tulevad) ning internetiühenduste arvu piiratakse.

Kõik see tekitab maailmas tohutut huvi, Eesti satub uuesti meedia keskpunkti ning muutub Nigeeria poissmeeste ohjeldamatute pidude kohaks, kuna viimased tunnevad ennast eelmainitud programmi tõttu Eesti s nagu oma kodus.

Innovatsiooni jõuliseks juurutamiseks majanduses kasutab peaminister Aaviksoo uudset meetodit, mis tugineb tema kuulsale lausele: "Praegu on meil majandusmootoreiks - natuke ironiseerides - metsalangetajad, rahavahetajad ja õlivedajad, aga ehk kasvab ükspäev nõudlus ka innovatsiooni järele." Valitsuse määrusega keelustatakse metsalangetamine, rahavahetamine ja õlivedamine kümneks aastaks. Selle tulemusena innoveerivad tööta jäänud ärimehed, nagu jõuavad, ja saavutavad imelisi tulemusi.

 

Teadlasele omaselt paneb Aaviksoo lihtsad lahendused põlu alla. Neid hakatakse pidama plahvatusohtlikeks ja pealiskaudseiks. Soosima hakatakse keerulisi ja teaduslikke lahendusi, mis on jõukohased ainult Tartus koolitatud täppisteadlastele. Koolides seatakse sisse müüdiõpetus, mille kontseptsioon põhineb peaministri ütlusel: "Vähemalt üks tund nädalas võiks koolilastel olla võimalus tutvuda müütidega, mis moodustavad kristliku usutunnistuse aluse, selle põhikoe."

Et usuõpetamisel mitte minna vastuollu teadusliku maailmavaatega, kuulutatakse valitsevaks suunaks õpetus "intellekti juhitud arengust", tuntud ka kreatsionismi nime all. Iga kooliõpilane peab teadma, et peaministril on kogu elu olnud kahju, et tema enda haridusse ei ole kuulunud usuõpetust ega isegi mitte kunstiajalugu.

Lapsi hirmutatatakse tema ütlusega: "Euroopa linnades käies tunnen end seetõttu ühest silmast pimeda ja ühest kõrvast kurdina, sest ma ei suuda täielikult mõista erinevate kunstiteoste loojate sõnumeid." Koolides esinedes kannabki peaminister silmalappi ja kõrvatroppi. Kuna Aaviksoo sõnul on ainuüksi Arvo Pärdi muusika mõistmine piisav põhjus, et leida aega ja kohta usuõpetusele, siis sunnitakse kõiki usuõpetuse vastu tõrksaid haridus- ja koolijuhte kuulama ideaalsetes laboratooriumitingimustes Pärdi teoseid.

 

Et Euroopale järele jõuda ja sellest ette rutata, kaotatakse kõigis Eesti ülikoolides tasuta õpe. Üleminek tasulisele õppele viiakse läbi rekordiliselt kiire ajaga - viie aasta asemel ühe päevaga, sest valitsus kehtestab selle oma määrusega. Varem oli Tartu ülikooli rektorina töötanud Aaviksoo rääkinud riikliku kõrgharidusstrateegia arutelul, et sarnaselt Euroopaga, kus suureneb tasulise õppe osakaal, tuleb ka suurel osal Eesti tudengitel tulevikus kõrghariduse eest ise maksta: "Meie silmakirjalik olukord, kus me väidame, et meil on tasuta kõrgharidus, peab lõppema, sest see on ebaõiglane nende tudengite suhtes, kes maksavad juba täna oma õpingute eest ise."

Samas rõhutab peaminister, et kindlasti peab mingil kujul säilima tasuta kõrgharidus, aga seda siis juba andekatele üliõpilastele. Et vältida pettust ja andekuse asendamist töökusega, hakkavad andekaid välja selgitama Tartu ülikooli täppisteadlased.

 

Kuna poliitikud hüppavad poliitikute kohutava nappuse tõttu pidevalt ühest erakonnast teise ja varjavad oma tegelikke eelistusi, siis on püsiva valitsuse moodustamine muutunud väga keeruliseks.

Peaminister võtab kasutusele uudse teadusliku lahenduse. Poliitilise meelsuse määramiseks valitsuses ja riigiasutustes hakatakse kasutama nn optilise prekursori meetodit, mis põhineb peaministri kunagisel te aduslikul uurimistööl. Peaminister Aaviksoo selgitas seda Riigikogu ees esinedes niimoodi: "Ühesõnaga --- kui me ühest otsast laseme
--- kristallile valgust sisse, siis millisena ja kui kiiresti see teisest otsast väljub. Värvus muutus ning valgus väljus alles mõne aja pärast."

Selle meetodi järgi hakatakse ka poliitikutele ja ametnikele ühest otsast valgust sisse laskma ning mõõdetakse, kui kiiresti ja millisena see teisest otsast väljub. Kui valgus liiga kauaks objekti sisse jääb, viitab see sellele, et isik varjab oma tegelikku meelsust, väljunud valguse värvus aga reedab tema tegeliku erakondliku veendumuse puna-sini-rohelise skaalal.

Sellest on aga veel vähe. Valitsusse võetakse ainult neid inimesi, kes käituvad nagu prekursorid. Veel Aaviksoo selgitusest Riigikogule: "Samas jõuab mingi väikene osa sellest valgusest alati väga, isegi lõpmata kiiresti keskkonnast või kristallist läbi. See on imepisikene osa, aga ta läbib keskkonna nii, nagu polekski vahepeal takistusi olnud. Seda osa nimetatakse prekursoriks."

Legendaarseks saavad valitsuse neljapäevaõhtused ühised õhtusöögid peaministri residentsis. Pärast pakutud õhtusööki lähevad lahkunud ministrid hubasesse restorani sööma. Põhjus on selles, et peaminister on loomult uudishimulik. See lööb tal välja ka köögis ja teda intrigeerivad kõik toidud, mida ta proovinud pole. "Kui aega on, püüan midagi ka ise valmistada. Vahel tuleb välja, vahel kõlbab vaid viisakusest ära süüa."